Lahutamatud

Haigla.

Ärkasin suure pea valuga. " Agh... Mis see on?" küsisin voodis istuli minnes ja peast kinni haarates. "Hommik päike! Näe aspiriin on kapi peal." kõlas Alexi rõõmus hääl minu kõrvalt. Vaatasin teda altkulmu ja upitasin end kapi juurde, võtsin tableti ja klaasi vett ning neelasin tableti alla. " Kas eile juhtus midagi mida ma peaksin teadma?" küsisin ning viskusin tagasi pikali. " Noo... Sa said tuttavaks Sammi ja Chrisiga. Ja Jach jootis sulle midagi sisse, ma arvan, et see oli korgijook, aga ma pole väga kindel." tema nägu tõmbus pingule, kui ta Jacki teost rääkis. " Millegi pärast ma arvan, et sa jätsid midagi olulist rääkimata." saatsin ma talle räägivälja pilgu. " No ta suudles sind..." sõnas ta vaikselt, mille peale ma muigasin " Ma ei imestagi. Ja edasi." " Ma viisin su koju või õigemini tõin su siia." Ma teatsin, et ta ei rääkinud kõike,seda oli ta oleksust näha, ta oli pinges ja see kahtlev pilk, millest ma ei ole siiani aru saanud. proovisin magama jääga, kuna pohmell oli tappev. " Head Und!" soovis Alex ja läks toast välja. Ärgates oli pea valu vähenenud. Läksin trepist alla, ning suundusin elutuppa. Alex oli seal ja vaatas telekat. Hiilisin ta selja taha, soov oli teda ehmatada, aga siis kui mul oli veel paar sammu ütles poiss:" Ma tean küll, et sa oled seal, aga suu plaan kukkus haledalt läbi." tegin pettunud näo pähe ja potsatasin poisi kõrvale ning silmitsesin telekat. "Miks see ei õnnestu mul kunagi?" küsisin mille peale ta naerma hakkas. " Sest su samme oli kuulda." " Aga ma tegin nii vaikselt ja telekas mängis, pole mingit võimalust, et sa kuuleksid. Või on?" olin ma juba segaduses enda jutust ja vaatasin tema poole, ta ainult muigas, tõusis püsti ja läks köögi poole. " Mida sa süüa tahad?" küsis ta, ning alles siis tundsin ma kui näljane olen. " Mulle sobib kõik, peale kalasuppi." " Selge, siis tuleb omlett." kuulsin, kidas ta köögis kolistas, aga suunasin siis oma tähelepanu telekale, kust käis mingi seebikas.

"Söök on valmis!" karjus Alex. Tõusin vaevaliselt püsti ja lonkisin kööki, kus võtsin istet. Alex pani mu ette taldriku koos omletiga ning kallas klaasi mahla. " Kuuletsa, mis kell on?" küsisin ning vaatasin Alexit. " Kolm läbi kuus minuit." noogutasin ning hakkasin sööma. Toit oli võrratu. Minu meelest võiks ta hakkata kokaks. " Alex? Kus mu telefon on?" ta läks köögist välja ja tuli tagasi koos telefoniga. Tänasin teda ning võtsin telfa lukkust lahti. Kakskümmend vastamatta kõnet ja hulga sõnumeid, emalt ja isalt. " Al. ma arvan, et mul on probleem." sõnasin ning näitasin talle telefoni, mille peale ta näole muie kerkis. " Kas sa ei arva, et sa peaksid neile helistama, enne kui politsei sind otsima tuleb." " Ma vist lähen koju. Ehk hiljem saame kokku?" poiss noogutas, ning saatis me ukseni. Tegime kalli ja ma kiirustasin koju.

Tegin ukse ettevaatlikult lahti. " Mia kas see oled sina?" kuulsin isa ranget häält. Neelatasin ja vastasin:" Tere issi, ma olen kodus." Oi kui suure peapesu ma saan. Kuulsin kuidas sammud lähenevad. "Mis sul seljas on?" küsis ta olles üllatunud? Alles siis märkasin ka mina mida ma kandsin, Alexi särki, mis oli mulle põlvedeni, ning tema dresse. " Riideid." " Kelle riideid?" Ta käitub nagu me ema hetkel. " Alexi riideid." Ütlesin ning suundusin oma tuppa. Trepist üles minnes tabas mind tohutu valutorge, tänu millele, ma tasakaalu kaotasin, ning allatukkusin. Ma lõin oma pea vastu midagi ära. Kuulsin isa karjumist, siis läks kõik mustaks.

Avasin silmad häiriva piiksumise peale. Ümber ringi oli nii vaikne, valged seinad ja piiksuvad aparaadid minu ümber ja küljes. Jah õigesti arvasite, ma olen haiglas. Pikutasin seal vaikses, kuniks uks avanes ja sisse astus valges kitlis mees. " Tere Hommikust Mia. Kuidas sa ennast tunned?" Küsis mees ning tegi oma paberitele märkusi. " Pea valutab." Ta noogutas, ning võttis istet. " Kas sul on varem ka selliseid valusid olnud?" esitas Markus, nagu ma ta nimesildist välja lugesin. " Jah." Ta noogutas uuesti, midagi kirjutades. " Kas sul on viimasel ajal olnud palavik ja krooniline väsimus?" huvitav palju küsimusi tal on? " Mul oli mingi aeg nädalane palavik küll." Laususin mille peale ta mulle otsa vaatas. "Ja miks te siis siia ei tulnud?" "Ma ei tea, see ei tundunud vajalik." Ma tõesti ei osanud enam ta küsimustele vastata. " Olgu, muide teie poiss ootab teie külastamist juba pikemat aega, kas ma lasen ta sisse?" Noogutasin õrnalt, nagunii on see Alex. " Kuidas sa ennast tunned?" küsis poiss istudes voodi kõrval olevale toolile. " Võiks paremini, millal ma koju saan?" " Ma arvan, et homme. Aga ma eiole kindel. Näe siin sulle kommid." naeratas ta ning asetas kommi pakki kapile. Alexil on kõige säravan naeratus maailmas. Vähemalt minu arvates. Ta kandis, musti teksaseid, valget särki, mille peal oli ruuduline särk ja peas oli talle omane beanie. Rääkisime poisiga senikaua, kuni külastusaeg läbi sai.