Olen lõpuks kodus, kuid seda mitte kauaks. Mull hakkab nädalapärast ravi ning siis pean ma haiglas olema kuu või rohkemgi. Ja see mõtte ärritab mind. Alex saab täna koju, kusagil seitse õhtul. Ta oli seal nädal kauem kui mina. Kuna mul ei ole midagi teha lähen ma magama.
" Mia ärka." kuulsin tuttavat häält avasin silmad ja tõusin kiiruga püsti, niiet valu lõi pähe.
" Rahulikumalt." muigas Alex. Ma ei teinud soovitusest välja ja tormasin teda kallistama.
" Ma ei teadnuki, et sa nii vara välja said." podisesin ta õlal.
" No tegelikult on kell kaheksa." muheles poiss ja ma turtsatasin ja istusin normaalselt.
" Mida me siis teeme?" küsisin ootusärevalt. Ta mõtles hetke, kratsis pead ja kehitas seejärel õlgu.
" Kust mina peaks teadma?" viskas ta end voodisse selili.
" Ma tean." kargasin püsti aga kukkusin koheselt. Alex aitas mu tagasi voodisse ja raputas pead õrnalt.
" Me võiks minna vanasse suvilasse ja vaadata filme." rääkisin elevusega.
" Ei. Me võime siin filme vaadata." pakkus ta välja. Tegin mossis näo ja vajusin lösakile oma padja kuhja.
" Miks?" oli mu ainuke küsimus ja see pidi sisaldama kõiki küsimusi, mille küsimiseks mul jõudu ei jagunud.
" Miks?" küsis ta ahastusest:" Sellepärast, et sa ei jõua püstigi püsida rääkimata sellest, et me saakas sinna minna ja pealegi on pime väljas. Talv on peagi käes ja külm on ka." rääkis ta natuke pettunult või vihaselt, ma isegi ei saanud aru.
" Aga seal on hea olla." sosistasin väsinult. Alex ohkas ja võttis mu oma embusesse, silitas mu pead ja rääkis rahulikult, kui hea on hetkel siin olla. Jäin poisi kaisus magama.
On hommik, Alex magab minu kõrval rahulikult. Ma olen teda jälgunud umbes kakskümmend minutit. Ta juuksed on jälle pikemaks kasvanud, õlgadeni, aga talle sobib. Mängisin ta salguga, tegin sinna punupatsi, harutasin lahti ja tegin uuesti.
" Hommik." mõmises ta oma unise häälega.
" Hommikust." vastasin ja jälgisin, kuidas ta ennast püsti ajab.
" Kaua sa mind täna vaadanud oled?" muigas ta, kehitasin õlgu ja viskasin pilgu kellale.
" Kusagil pooltundi." vastasin ja tõusin püsti.
" On sul täna parem?" uuris ta murelikult. Nooguasin, panin hommikumantli selga ja ootasin oma parimat sõpra, et koos süüa otsida. Alla jõudes nägin, et ema on kirjajätnud kus on öelnud, et on isaga koos tööl. Viimasel ajal väga harukordne asi. Ema arust peab alati keegi kodus olema ja mind valvama, juhuks kui mul hakkab väga halb.
" Nii mida sa süüd tahad?" küsis ta avades külmkapi ukse.
" Võileib kõlab hästi." mainisin ja panin kohvimasina tööle. Võtsin kapist kaks kruusi ja panin need valmis. Istusin pukile ja jälgisin Alexi tegevust. Tal oli raskusi või peale määrimisega, kuna see oli öö otsa külmkapis olnud ja on nüüd kõva. Ta asetas veel leivale juustu, vorsti ja kurgi ning alustas järgmise tegemist. Kui söök sai valmis liikusime elutuppa sööma, kuigi see on isa poolt randelt keelatud.
" Niisiis, kidas läheb?" alustas Alex veatlust.
" Võiks paremini. Ma tahan olla terve. Ja kooli ära lõpetada ja mida kõike veel ma tahaks." Rääkisin võttes kohvist lonksu.
" Mhm. Ma tahan sama. Ja veel tahan ma ei ma saaks olla sinu kõrval kogu aeg." ütles ta ja vaatas mulle otsa.
" Kus keelab?" meie hääle toonid olid vaevu kuuldavad ja jutt oli palju sügavam.
YOU ARE READING
Lahutamatud
Random¤¤¤11 aastat tagasi¤¤¤ "Alex tule juba." vingusin ja tirisin poisi kätt, et me koos läheks vana suvila juurde. "Nooo... olgu." oli ta lõpuks nõus ning võttis naeratades mu käe kinni. Me keksisime mööda tänavaid edasi jõudes lõpuks kohale. ...
