Lahutamatud

Ilus... Mkm...

" Nii, millega alustame?" küsis Alex mu paberit vaadates.

" Praegu on liiga külm, et joosta linnas ringi kostüümides." muigasin ja toetasin end Alexi vastu. Ma väsin nüüd kiiremini tänu haigusele, mis on kurb.

" Tead Alex, ma ei tehagi enam seda listi täita. Sell pole mõtet, mida see mulle annab? Me võiks lihtsalt reisima minna. Sõidame kogu maakera läbi" pakkusin uue idee välja, kuna see list tundus kuidagi labane ja nõme, kuigi olin sinna lisanud oma südame soovid ja unistused.

" Minugi poolest." sosistas ta mu juustese ja seejärel suudles mind, mis pani mind naeratama.

" Aga ma mõtlen seda tõsiselt. Ma tahan siit ära. Siin on liiga... ma ei teagi. Mulle ei meeldi siin." Poiss ohkas selle peale.

" Ma tean." ta oli kurb. Ta oli kurb, kuna ei suuda apseteerida seda, et ma suren ja ta kardab, mis saab peale seda.

" Sa tahad ka siit ära." tähendasin. Alex noogutas ja vaatas aknast välja.

" Tahan, kõik noored tahavad." pomises ta.

" Ma tahan ka, aga mu vanemad ei lubaks." torisesin, mille peale poiss turtsatas ja keeras pea tahasi minu poole.

" Aga põgeneme ära." pakkus ta entusiastlikult välja.

" Oled sa hull? Nad saaksid ataki." manitsesin, mille peale ta naerma hakkas.

" Õige ja sina saaksid üle koormuse." muutus ta jälle kurvaks ja see häiris mind.

" Lõpeta ära." sõnasin külmalt ja tõredalt, mind äiris see. Ta oleks nagu ise suremas.

" Mille?" oli ta segaduses.

" Kurb olemine, see on masendav, mitte et sehaigus ei oleks masendav, see teeb olukorra veelgi masendavamaks. Ma elan veel ja sa peaks õnnelik olema. Miks sa kohtled mind nii nagu ma oleks juba surnud." tõstsin häält, kuid ei karjunud, sellel poleks mõtet, ainult väsitab. Alex vaatas mind ehmunult ja seejärel viis pilgu maha. Ohkasin ja viskusin voodisse pikali. Ma olen väsinud kõigest, sellest riigist, inimestest, haigusest, elust, kõigest. Olgu, elust vast mitte, aga sellest kuidas teised minu elu elavad.

" Vabandust." sõnas ta vaikselt. Vahel on mul tunne, et ta on rohkem masendused kui mu vanemad ja mina kokku. Kõndisin põlvadega temani ja kallistasin teda seljatagant.

" Kõik saab korda ja sa ei pea kartma." Lohutasin teda, vähemalt proovisin.Liiga palju tõsidust, kurbust ja masendust.

" Teeme midagi lõbusat nüüd?" küsisin. Alex naeratas õrnalt ja noogutas. Ta aitas mu püsti ja võttis seejärel sõnagi lausumatta mu sülle ja viis alla. Alexi ema on tööl, niiet me oleme kahekesi.

" Kas teeme süüa, või vaatame filmi?" uuris ta.

" Mõlemat. Kas see pole juba ilmsele." tegin kahtlasi krimasse, mille peale ta naerma hakkas ja ma liitusin temaga. Nii peabki. Muigasin ja vaatasin, kuidas ta külmkapis tuhnib. Panin käed ümber ta keha ja toetasin pead ta õlale ning uurisin koos temaga kapi sisu.

" Kas Tellime pitsa või sööme võileibu?" küsis ta pead minu poole keerates. Vaikisin, mille peale ta noogutas.

" Pitsa." sõnas ta ja otsis telefoni ning tellis kaks pitsat, kuna teab, et ma ei jaga sööki.Liikusime edasi elutuppa, ja hakkasime kanaleid klõpsima, kuni tuli mingi film " Jõulud Holliga." ning me jäime seda vaatama, kuni pitzade tulekuni.

" Tead kuhu võiks minna.." Vaatasin Alexi poole. Kes kergitas kulmu.
" Austraaliasse." Sõnasin ja vaatasin talle taaskord ootus ärevalt otsa.

" Austraaliasse?" Kordas ta mille peale innukalt noogutasin.
" Just. Seal on ilus loodus, soe ja saaks surfata." Loendasin plusse kuigi neid oli tegelikkuses palju rohkem.

" Annab mõelda.." kostis ta. Peagi käis uksekell mis tähendas, et on pitza aeg. Tõusin kiurelt püsti mille tagajärjel silmeest mustaks läks. Kummardusin hetkeks ja kiirustasin, siis jälle ukse poole eirates Alexi märkust.

" Tere kas siia oli pitsad tellitud?" Küsis pitsapoiss.

" Jup." Ütlesin elevusega ja tundsin Alexi käsi oma pihal.

" Palju?" Küsis ta ning maksis siis vaja mineva summa. Läksime tagasi elituppa ja asusime sööma.

" Mm nii meeletult hea!" Mõmisesin mille peale ta naeris ja minuga nõustus. Alex istus diivanile ja ma toetasin oma pea ta sülle ja sõin pitsat.

" Millest sa mõtled?" Uurisin. Ta vaatas alla ja naeratas mulle, kummardus ja suudles siis mind. Naeratasin talle suurelt ja võtsin järgmise ampsu.

Nautisime ülejäänd õhtu vaikust ja üksteise seltsi.

Kell oli juba palju kui me tagasi voodisse võutsime. Võtsin pousi kapist omale särgi ja panin selle selga. Tundsin kuidas ta jälgis mind. Muigsin ja keerutasin end.

" Näen ilus välja?" Küsisin enesekindel naeratus näol. Alex vaatas mins kritiseerivalt raputas, siis kurvalt pead. Mu naeratus oli hetkega pühitud. Alex tulu mulle lähemale, võttis kahe käega mu näost kinni ja vaatas silma.

" Sa ei ole ilus.. mkm.. Sa oled kõige imelisem ja kauneim olevus Maa peal ja mul on au olla sinu poiss." Rääkis ta, pisar tuli silma, mille ta kohe ära pühkis ja mind oma kallistusse haaras. Ta silitas mu pead ja sosistas rahustavaid sõnu, kuid hetkel oli minu kord kõik välha elada.
Jäin Alexi kaissu magama koides temast kramplikult kinni nagu kardaks ma, et ta kaob igahetk.