Secret [eesti keeles]

Secret*6

Leidsin ta kiiresti üles ning naeratasin talle.

Ta naeratas vastu ning kui ma olin piisavalt lähedal, suudles ta mind.

Mu liblikad kõhus lendasid eriti kiiresti ja ma soovisin et saaksin lennata..

Ma olin lihtsalt niiiiiii õnnelik.Lõpuks kui me eemaldusime teineteisest, naeratasime laialt ning võtsime käest kinni ja liikusime mingi kohviku poole.

Ma ei pannud eriti tähele kuhu me läheme, sest olin ikka veel nii happy ning imestunud et ta mind lihtsalt suudles!!.

Me ju ei tundnud üksteist eriti, kuid ma ei hoolinud sellest..

Tähtis oli vaid see, et me olime koos ning hoidsime käest kinni.

Ma polnud tõesti kunagi mitte ühegi teise poisiga nii õnnelik olnud, polnud nendega nii leebelt käitunud (vähemalt enda arvates) ja ma polnud kunagi ka tõelist või noh sellist armastust tundnud.

Me käisime nüüd, missest et sellest veel rääkinud polnud.

Jõudsime lõpuks mingi kohviku juurde, mida polnud enne näinud.

"Mis urgas see on?"küsisin talt, enne kui mõtlesin selle üle mida ütlesin.

Oli näha et ta solvus, kigi ta üritas seda varjata.

"Sorri,"pomisesin, mis oli tegelt suht ebatavaline.

"Pole midagi,"sõnas ta, kuid olin suht kindel, et ta tahtis veel midagi lisada, kuid ei julgenud.

Ma ei sundinud teda kaa eriti.

Astusime sisse ning ma vaatasin ringi.

See nägi seest täitsa kena välja, noh vähemalt mugav.

Valisin kohe mingi laua ning Bennet läks meile sinna midagi ostma.

Istunud, tabas mind äkki paanika, et mis siis saab, kui ta tellib midagi mis mulle ei maitse ja mis kaloreid liiga palju annab. Äkki tabasin end mõtlemast, et see ei huvita mind.

Naeratasin endamisi, kui mulle äkki mingi räigelt kole umbes 15-aastane poiss.

"Mida sina tahad?"küsisin ülbelt ja külmalt.

Ma ei viitsinud selle titega rääkida, niiet läksin Benneti juurde.

Ma nimetan kõikki endast nooremaid tittedeks.

Bennet kohe küsis et miks ma ära tulin sealt lauast ning ma kohe rääkisin talle sellest poisist.

Igatahes me ostsime koos kähku asjad ära.

Bennet tahtis tegelt selle poisi minu valitud lauast ära lüüa, kuid ma palusin tal seda mitte teha.

Me võtsime mingi teise laua ning lääksisme niisama kõigest.

Hiljem hakkasime koju minema.

Ta jättis minuga pargis hüvasti ning andis mulle veel ühe pika suudluse ning siis läksime me erinevaid teidpidi minema.

Kui ma koju jõudsin oli kapi peal kiri -

Alisyle

Alisy, meile teatati, et sa oled käinud väga tihti joomas ning sa suitsetad.Me teame nüüd ka et sa tarvutad narkotikume.Me poleks seda sinust kunagi uskunud, et sa meile nimodi teed!! Me nägime sind alati kui tubli ja korraliku tüdrukuna!! Ma pakkisin su ajad ning sa lähed homme hommikul lennukiga ära.Sa lähed LA-sse ning oled seal vähemal aasta ilma teisteta!! Meid sa peale homset ärasaatmist enam kunagi ei näe, sest me ei taha endale sellist tütart!!Ma pakkisin sulle kohvrisse juba vääga palju raha niiet sellest peaks piisama. Et sa teaksid siis me oleme väga pahased su peale ning me ei andesta seda!!!!

ema

Pidasin seda algul naljaks. Ema ei teeks mulle seda ju ning itsitasin natuke, kuid märkasin siis pisarajälgi paberil ning taipasin et ta ei valetanud.

Uurisin lehte ja olin kindel et see oli ema käekiri.

okei, rahune, kõik on korras!! püüdsin endale öelda, kuid teadsin et see on vale.

Kuumad ja soolased pisarad tungisid mulle silma ning veeresid üle põse.

Mul oli tunne, nagu variseks mu maailm kokku.. Vaid hetk tagasi olin ma niii õnnelik.

Võtsin end kokku ja pühkisin need pisarad ära.

Jooksin üles ise mõeldes.

Ma nagu ei saa üldse aru!! Mis mõttes ma joon tihti? Ma joon harva end täis ja ma ei mäleta et oleksin tihti joonud.

Suitsetamine on ju täiesti tavaline ning ma lihtsalt ei taibanud miks süüdistavad nad mind narkotsis?! Ma ei ole isegi proovinud..

Olin suht nördinud oma vanemates.

Üleval olid tõesti oma viis kohvrit pakitud ning mu tuba tühjendatud.

Hakkasin kohvreid ükshaaval autosse tassima.

Mul oli peas üks plaan.

Kui kõik kohvrid olid autos läksin järgi oma spordikotile, mis oli täiesti raha täis topitud ning mille all oli üks misike kott - mu meigikott.

Panin selle kõrvalistmele sest taga polnud enam üldse ruumi.

Võtsin enda telefoni käekotist mis rippus mul ikka veel käes ning helistasin Bennetile.

"Jaa,"küsis Benneti hääl lõbusalt.

"Heii,"ütlesin nutuse häälega.

"Mis juhtus?"küsis ta kohe, hääl polnud enam üldse lõbus.

"Ma.. Ma seletan sulle, oota, ma tulen sinu juurde,"rääkisin kähku,",kus elad?"

Ta ütles oma aadressi ning seletas kuidas sinna sõita.

Ta elas linna teises otsas miss oli tegelt suht hea.

Lõpuks autost välja astudes ja olles jõudnud ta maja ette ning auto parkinud, tuli Bennet kiirsti minu poole.

Ma kallistasin teda ning hakkasin nutma.

Ta rahustas minud ning viis mind tema koju ja enda tuppa.

Ma seletasin võimalikult rahulikult talle selle loo mis juhtus.

Ta ei osanud midagi öelda.

Lõpuks ma küsisin "Kas ma võin siia jääda?"

"Mhm,"pomises ta,"Tule ma tutvustan sind enda vanematele ja seletan su olukorra ära.Nad mõistavad."

Olin suht jahmunud, kuid läksin temaga kaasa.

Ta tutvustas mind enda emale (Maria) ja isale (Tony).

Nad võtsid heameelega mu vastu ning aitasid mul tuua ära mu kohvrid.

Ma olin rõõmus ja kurb..

Suht imelik tunne oli..

Ma sain endale pehme madratsi ning se pandi Benneti suht suure toa põrandale, tema voodi kõrvale.

Piilusin kohvritesse ning võtsid ühest-teisest mitu asja välja.

Saime siis lõpuks magama umbes kell kolm.

Ma ei muretsenud selle pärast, sest olin otsustanud et mõtetu on homme kooli minna, eriti, kui ma niikuinii ei oleks läinud.. Ükskõik et se oli viimane koolipäev.