Secret [eesti keeles]

Secret*22

"Aitäh, super, saan veel piletid ka proneerida!"rõõmustas Charle ja tõusis püsti paludes meil siia jääda.

Tagasi tulles ütles ta et ta sai meile homse laeva peale piletid.

Charle leidis meile kuhugi magamisasemed ja maksis meie eest.

Äratus tuli varakult ja laeva minnes olime ikka veel unised. Laevas leidsime kiiresti, tänu Charlele, enda kajutid üles. Ma vajusin kohe voodile pikali, kuid just siis läks uni täiesti ära.

Tegin oma viimase haigutuse ning tõusin istuli. „Lähme millalgi kuhugi sööma?“ küsisin naeratades ja imelise, kolmeinimese kajuti sisemist silmitsedes.

„Peaksime tõesti millalgi minema, kuid kell on praegu vähe, kas te unised ei ole?“küsis Charle soojalt naeratades ning ma ikka veel imestasin, et ta tuli meiega kaasa. Nüüd alles hakkas tekkima kahtlus et tal võib meiega halb plaan olla. Ma otsustasin mitte mõelda sellele rohkem.

„Ei ole,“vastas Sara vaadates säravalt Charle poole. Ta tundus nagu.. armunud? Igatahes ta sai samasuguse pilgu vastu.

„Mina kah mitte,“sõnasin kui Charle mind küsivalt vaatas.

Otsustasin minna dušši alla. Tundsin kuidas mõnusalt kuum vesi mu keha puudutas ning nautisin seda umbes kümme minutit. Peale seda pesin juukseid šampooniga ning keha roosilõhnalise seebiga.

Pärast pesemist kuivatasin fööniga enda juuksed sealsamas ära ning läksin, käterätik ümber, uksest välja.

„Mul on vaja uusi riideid!“ teatasin neile,“Kindlasti ka Saral on vaja, ausalt, lähme välja, kell on juba kaheksa, kindlasti on midagi lahti!“

Sara oli minuga täiesti nõus ning lõpuks tõmbasin endale vanad riided uuesti selga ning läksime laeva ringi vaatama. Seal oli palju poode, mõned neist juba lahti.

Me mõlemad leidsime kiiresti endale kitsad musta värvi, põlvede kohalt katkised, teksad ning mina endale mugava rohelise topi. Sara aga tahtis endale punast. Saime mõlemad ka lahedad pusad. Minu omal olid erkrohelised tähed musta taustal, kuid Saral suur punane pusa mustate täppidega.

Ostsime, täpsemalt Charle ostis, meile ketsid ja juukseharja. Nägime täitsa lahedad välja.

Pärast väikest šoppingut, otsustasime sööma minna. Söögikohaks osutus muidugi McDonalds, tänu Sarale, kes palus ja palus, kuni lõpuks me nõustusime – kaua ikka viitsib vingumist kuulata?

Tellisime suured eined ning ei rääkinud mittemidagi erilist.

Hiljem, kui kõht oli täis, otsustasime mingit näksimist kajutisse osta.

Poest tagasi minnes, nägime, et suur hulk inimesi oli veel tänavale tulnud ning kõik sibasid rõõmsalt ühest poest teise, ainult mõni üksik oli pahur.

Kajutisse jõudmisega läks aega, kas polnud see laev mitte huvitav? Igatahes meil tuli Saraga igat pisiasjagi vaadata, mis käis Charlele närvidele.

Kajutisse jõudnud, viskasin end jälle voodisse pikali, samalajal avas Charle krõpsupaki ning pani raadio tööle, mis oli ehk väheke liiga kõva, aga mul oli sellest ükskõik.

Sulgesin silmad ning jäin vist hetkeks magama, kuid äkki ma kuulsin kellegi häält.. see oli nii tuttav : „Alisy!!“

„Bennet!“Hüüatasin olles hetkega istuli ja vaadates enda ümber ringi. Ei, teda ei olnud, seal olid ainult Charle ja Sara, kes mind imelikult vaatasid. Heitsin end ohates tagasi pikali. Õnneks teised ei küsinud midagi. Jäin uuesti magama.

Ärkasin tunni aja pärast, kuuldes et uks sulgus. Avasin silmad ning märkasin kirja. Läksin lähemale ja sain teada et Sara läks koos Charlega laeva kolama ning et nad jätsid võtmed siia, et kui ma tahan saaksin neid otsima minna.

Kuid kirjas ei olnud seda kuhu nad täpsemalt läksid. Otsustasin siiski minna ka ise jalutama, võtsin laualt raha, mille nad olid mulle jätnud ning võtmed ja astusin uksest välja.

Mul ei olnud täpset suunda, kuid alustasin jalutamisega. Paar korda pöörasin ümber, kui avastasin, et olin kuidagi valesti läinud.

Leidsin mingi pisikestele mõeldud mängutoa, kus oli suur telekas ning mille ligidal oli juhtumisi üks laeva töötaja. Läksin ta juurde ning küsisin kas telekat saab vaadata.

„Kuid meil on siin ainult multikad,“sain töötajalt vastuse.

„Pole midagi,“sõnasin üsna rõõmsalt,“ ma heameelega vaatan mõnd muldikat!“

Niisis ta pani mulle teleka käima ning andis suure plaadivaliku. Leidsin enda kunagise lemmiku ning panin selle tööle. Ennast kotttooli mugavalt sättides, keskendusin multikale.

See kestis üsna kaua – umbes kaks tundi ning selle aja sees polnud siin mitte keegi käinud, isegi mööda mitte. Mul oli selle üle hea meel – saab rahu.

Kui film läbi sai, läks taas plaate uurima ning leidnud sobiva, panin selle käima. Nii möödus mul veel kusagil poolteist tundi.

Kell hakkas saama juba kaks, kui juba kolmandat korda tõusin. Mõtlesin et äkki peaks korra kajuti juurde minema ning vaatama, kas Sara on äkki seal, kuid seal ei olnud kedagi, kahju, see oli mõtetu käik, ning kui ma tagasi jõudsin, oli seal telekat vaatamas juba kaks last. Ma ei tahtnud neid segada, niiet võtsin suuna ülejäänud laeva poole.