Secret [eesti keeles]

Secret*16

Kui me välja läksime tegelesid kõik oma asjadega - mõni kuulas muusikat, mõni luges, mõni joonistas jne.

Heitsin voodile pikali ning jäin mõne aja pärast magama - ikkagi pikk päev ju seljataga.

Ärkasin umbes viie tunni pärast Sara puudutuse peale.

"Vabandust, et sind äratasin, kell on kaks öösel, aga mul oli vaja sinuga rääkida," ütles ta kiirel ja vaiksel sosinal.

"Pole midagi, aga mis on?"sosistasin sama vaikselt vastu.

"Tule,"sosistas Sara va haaras mu käest kinni.

Läksin temaga kaasa tüdrukute riietusruumi, kuhu ta mind oli tirinud.

"Alisy,"sosistas ta väheke hirmunult,"tead, ma loodan et nad pole sulle veel midagi teinud, või on? Ma hakkasin tohutult kartma, kui nad sulle siia järgnesid."

"Kes nad?"sosistasin ma vastu. Tundsin kuidas mul külmavärinad läbi käisid, kuigi polnud eriti külm.

"Poisid,"sosistas ta, nägin kuidas tal pisarad silma tulid.

"Sara, mis nad teha tahtsid, kas nad tegid sulle midagi?"sosistasin ma hirmunult.

Ta vaatas maha, ning vaatas siis mulle uuesti silma.

"Alisy.. sul vedas.. et Anton.. sinust hoolib,"sosistas ta katkendikult, nüüd juba nuttes.

Lohutasin Sarat, võttes talt ümbert kinni.

"Tead.. nad on kõik.. kõik poisid.. vägistanud iga tüdruku.. iga uue tüdruku.. kes tuleb siia riideid vahetama.."nuuksus Sara.

"Kas ka sinu?"küsisin õudusega, ikka veel lohutades Sarat, kes üritas rahuneda, et mitte teisi üles ajada.

"Jah,"sosistas ta, nüüd hääletult nuttes.

"Jah,"kordas Sara,"aga.. ma olen nüüd rase."

"Kuidas sa saad kindel olla?"sosistasin, Sarat tugevamini emmates.

"Siin, ühes kapis on rasedustestid,"sosistas ta,"aga ma vist ei ole ainuke."

"Kes siis veel?"sosistasin.

"Jane,"sosistas Sara kurvalt,"ja tema, nagu minagi, on Timost."

"Kuidas juhtus, et nad sind ei näinud, kui nad sisse astusid?"sosistas Sara.

"Vahetasin riideid wc's, kartsin et mõni poiss võib tulla sisse piiluma,"vastasin vaikselt.

"Kuule,"sosistasin,"meie voodid, võime need ju kokku lükata?"

"Hea mõte,"vastas Sara sama vaikselt.

Läksime välja ning lükkasime voodid kokku. Õigemini mina lükkasin oma voodit sinnapoole, samalajal, kui Sara võttis enda öökapi eest ära ning asetas selle teisele poole voodit.

Tõmbasin kaa enda öökapi ligemale.

Otsustasime voodisse minna ning jäime kiiresti magama.

Olin täiesti segaduses, kui ärkasin üles selle peale, et keegi kandis mind süles kuhugi.

Siis sain aru et se oli Timo, kes vedas mind riietusruumi poole.

Kiljusin, mille peale ärkas üles Sara, kes äratas sekundijooksul Antoni, kes äratas Nico.

Kolmekesi tormasid nad mulle järele ning Timo ei olnud jõudnud koos teiste poistega isegi mulle veel midagi teha, kui nad sisse astusid.

Timo ja teised lonkisid vihaselt uksest välja, kui Nico oli nendega õiendamise lõpetanud.

Ohkasin kergendunult, mul oli tõesti kaks isiklikku ihukaitsjat.

Bennetti vaatenurk

Ohkasin.. Nüüd ei saanud ma küll enam midagi aru.

Jätsin kirja sinna kus see oli.

Läksin alla, tõmbasin jalatsid jalga ning astusin uksest välja.

Ilm sobis minu meeleoluga - vihma sadas ning oli külm ja tugev tuul.

Kuulsin kõvat rakstatust, puu murdus kusagil.

Kõndisin sihitult.

Läbimärjaks olin saanud peaaegu kohe, kui välja astusin, sest vihm oli tugevam, kui olin enne näinud.

Olin juba kaua kõndinud ning märkasin äkki, et olin linnast välja jõudnud.

Maju peaaegu polnudki enam kusagil.

Äkki tundsin et mul oli külm ning mu peast vilksas läbi mõte, et äkki peaks koju tagasi minema?

Kuid mu jalad vedasid mind ainult edasi, tagasipöördumine oli võimatu.

Ma ei mõelnud mittemidagi, pea oli täiesti tuim.

Äkki komistasin ning kukkusin maanteeääres olevasse kraavi, mis oli veega täitunud.

Jäin sinna paariks sekkundiks, mis tundusid tundidena.

Ajasin end kuidagimoodi jääkülmast veest püsti ning hakkasin edasi liikuma, ma ei suutnud üles ronida, olin liiga väsinud, aga ma astusin edasi.

Mu jalad olid juba täiesti tuimad, sest nii külm oli see vesi.

Lõpuks ronisin kraavist üles, võttes viimase jõu kokku.

Kraav polnud eriti sügav, lihtsalt minu jaoks oli sealt raske ja väsitav üles ronida.

Jõudsin üles ning avastasin et ma olin valele poole kraavi tõusnud.

Aga ma ei jaksanud maantee juurde tagasi minna, ei.

Pöörasin end metsa poole ning hakkasin sinna oma tuimade jalgadega lonkima.

Komistasin, kuid ei kukkunud, jälle komistasin ja taaskord ei kukkunud.

Kolmas kord komistasin, kuid seekord lendasin säoli maha ning sain poriseks.

Sain kuidagi püsti ning jätkasin teed.

Komistasin ja kukkusin tihti, sest ei jaksanud eriti jalgu tõsta.

Taevas oli juba täiesti must, kuid vihasadu jätkus ning tuul oli tugevamaks ning külmemaks läinud.

Mu riided - mingi t-särk ja pikemad püksid, olid kohati rebenenud ning äkki ei suutnud ma enam edasi minna.

Komistasin taas mahalangenud puu otsa ning kukkusin.

Mul polnud enam jõudu tõusta.

Jäin sinna, kägarasse tõmbunult, lootes et nii on natukenegi soojem, magama.