Secret [eesti keeles]

Secret*27 [Viimane]

5 aastat hiljem

Ema ja isa olid just hetk tagasi ukse kinni lükanud ja välja astunud. Nemad, nagu ka paljud teised, olid imetlenud mu suurt kõhtu. Ainult 1 kuu veel, mõtlesin ohates, siis tulevad ilmale kaksikud. Ma niii ootasin neid.

Kaks aastat tagasi, kui olin üheksateist, me abiellusime, Bennetiga. Meenutan ikka veel seda päeva, pidevalt, ma olin õnnelikum kui kunagi varem. Bennet on igavesti minuga, mis saakski õnnelikumaks teha?

See maja kus me hetkel olime oli üsnagi suur, minu arvates isegi veidi liiga suur, minu ja Bennetti vanemad pingutasid ehk veidi üle, kuid iseenesest on see ilus.

Olime seisnud umbes kaks minutit esikus ja vaadanud teineteisele silma, mina ja Bennet, kui kuulsime väljast karjumist, ja mõne hetke pärast laske.

Bennet jooksis ukse juurde avas selle ja lõi järgmisel hetkel kinni, võttis välja telefoni ning üritas samal ajal ust lukku panna.

"Jaa, tere," ütles Bennet rääkides politseiga ning seletas mis on juhtunud.

Ma ei mõistnud. Ma tahtsin näha mis toimub, ja miks oli vaja politseid, oli keegi surnud? Aga kes? Bennet ei lubanud mul uksest välja minna ning juhatas mind suurde tuppa.

"On parem kui sa seda ei näe,"sosistas ta mulle.

"Miks, mis seal on?"küsisin murelikult.

Bennet ohkas. "Noh, lõpuks sa saad ikka teada.Samad mehed kes tapsid Ryani, ja tegid katse tappa Sara ja Charle, olid siin, ja nad tapsid... nad tapsid... su.. su vanemad."

Olin tükk aega vait, see ei jõudnud mulle kohale. Mu vanemad, nad ei saanud olla surnud, mitte nüüd, kus nad pidid saama vanavanemateks. Miks? Me olime hakanud väga hästi läbi saama nende viie aasta jooksul. Tundsin, kuidas Bessu hüppas mu kõrvale diivanile. Silitasin teda.

Mu mõtted kandusid Sarale ja Charlele, kes möödunud aastal abiellusid. Ma olin nende pärast vägagi rõõmus. Niisiis need mehed olid teinud tapmiskatse paar nädalat pärast pulmi, kui nad olid Jaapanist tagasi jõudnud.

Neil vedas, nad jäid mõlemad ellu, kuigi neid oli vigastatud. Haiglas öeldi et vigastused ei ole tõsised, neil tõesti vedas. Ma ei saa aru, et kas politseiei ei suuda siis neid mehi kinni hoida? Või on asi rahas, kas nad maksavad neile? Teadsin, et ma ei saa neile küsimustele vastust.

"Ma helistan Sarale,"sõnasin püsti tõustes, ja samal ajal politsei sireene kuuldes.

Võtsin oma telefoni ja rääkisin umbes pool tundi Saraga, kellest oli saanud minu parim sõber. Lasin Bennetil rääkida politseidega.

Otsustasin kindlalt, et tahan näha oma vanemate laipasid, nii politseid kui ka Bennet arvas et see on halb mõte, kuid lõpuks ma sain oma tahtmise. Ja muidugi ma minstasin.

10 aastat hiljem

"Emme, me lähme kooli, tsauu!!" kuulin kümneaastaseid kaksikutest poisse hüüdmas.

"Oodake mind kaa!"hüüatas solvunult üheksaastane tüdrukutirts nimega Ayame ning lidus vendadele järgi hüüdes veel uksel:"Tsauuu!!"

Naeratasin omaette, tehes end korda, et viia Nagami, viie aastase pisike poisi, lasteaeda.

Sõitsin Sara maja ette, kes astus just õigel hetkel uksest välja ning istus autosse, olles alguses pannud enda viie aastase väikse tüdruku nimega Sakura Nagami kõrvale istuma.

Olles lapsed lasteaeda viinud, läksime me kohvikusse. Saraga oli tore rääkida. Paari tunni pärast naasime mõlemad oma koju.

Bennet oli tööl, mina ise tööl ei käinud. Võtsin väikese karvapalli sülle, Bessu suri eelmisel aastal, mul on ikka veel raske sellest üle saada, Bennet ostis meile uue pärsia kassi, seekord siis musta. Naeratasin talle ning panin ta enda kõrvale, kus ta magama jäi.

Mu vanemate surmast ei olnud raske üle saada, kuigi ka see võttis aega. Noh, nad pärandasid absaluudselt kõik mulle, niiet Bennet ei pea tegelikult tööl käima, talle lihtsalt meeldib see.

Mul on elu, millest ma ei osanud enne isegi unistada, enne minu röövimist olin arvanud, et kõik läheb hoopis teisiti. Ma olen õnnelik, mul on sõpru, mul on pere, mul on kõik mida ma vajan.Kuid mul on ka saladus, mida mitte keegi ei tea peale minu enda ja nende inimeste kes seal osalesid. Ma vandusin, et ma ei räägi seda mitte kellelegi, ja nii see ka jääb. Kõigil on saladusi, alati on olnud ja alati tuleb olema, nii see lihtsalt on.

The End