Secret [eesti keeles]

Secret*23

Kell hakkas saama juba kaks, kui juba kolmandat korda tõusin. Mõtlesin et äkki peaks korra kajuti juurde minema ning vaatama, kas Sara on äkki seal, kuid seal ei olnud kedagi, kahju, see oli mõtetu käik, ning kui ma tagasi jõudsin, oli seal telekat vaatamas juba kaks last. Ma ei tahtnud neid segada, niiet võtsin suuna ülejäänud laeva poole.

Lonkisin üsna väsinuna laevas ringi. Leidsin üllatavalt kiiresti Sara, kes juhtus olema üksinda. Rääkisime umbes viis minutit ning võtsin võtmed ja suundusin enda kajutisse.

Heitsin voodile pikali ning jäin endale märkamatult magama. Unes kartsin ma koguaeg Sara pärast ja olin väga mures, lõpuks ärkasin üles ise sosistades Sara. Hüppasin püsti ning nägin kajuti aknast et juba oli pime. Kell oli kümme läbi ning ma hakkasin kartma et tõesti Saraga ja Charlega on midagi juhtunud, sest neid polnud siin.

Rahustasin ennast, öeldes et kindlasti pole nad veel kella märganud ja on niisama kusagil.Märkasin paari kilekotti toas, mida enne polnud näinud. Olin kindel et Sara oli need enne siia toonud, sest üks kilekott sisaldas igast pisikesi asjakesi ja teine toitu. Mul oli selle üle heameel, tundsin et kõht on tühjaks läinud.

Pärast paki mahla ära joomist, võileibade ja magusa söömist, tundsin end jälle väsinuna, kuigi alles olin maganud mitu tundi. Haigutasin ning heitsin end uuesti pikali.

Ärkasin üheksa ajal, olin maganud enda kohta üllatavalt palju. Läksin otse dušši alla ning märkasin alles tund pärast ärkamist, et olin ikka veel kajutis üksi.

Üritasin hirmu alla suruda ja kujutlesin, et nad võisid lihtsalt kuskil baaris või mujal muusikat kuulates magama jääda. Kuid ma ikkagi kartsin, kartsin neid otsima minna, kartsin, et äkki siis tehakse mulle kah midagi halba ning teadsin et ma olen egoist.

Kui lõpuks tuli aeg välja minna, olin ma väheke paanikas. Ma teadsin, mida tuleb teha ja teadsin kuhu minna. Mul oli kõik juba kottidesse pakitud, kõik oli korras, kuid ma olin hirmul. Neid ei olnud ju ikka veel tulnud. Värisesin. See ei olnud ainuke asi, ma ju olen ego.. niiet ma kardan enda pärast, või, noh, see on loomulik, kõik kardavad..

Lükkasin õrnalt ukse lahti, võtsin kõik kotid ning läksin sealt kiiresti ära. Mul ei olnud välja saamisega probleeme. Vaatasin ohates ringi, hea oli olla Tallinnas, kuid mitte üksi. Ma ei näinud kusagil Sarat ega Charlet. Võtsin Charle kotist väheke raha ning läksin telefoniautomaadi juurde.

Helistasin Bennetile. Kõne oli kiire :

-"Kallis, tere!" sosistasin õnnelikuna. -"Alisy sina?!"kostis hüüatus. -"Jajahh, mina Bennet,"vastasin kiiresti ja jätkasin,"mind rööviti, kuid sain koos enda kahe sõbraga minema, tulime laevaga ning nad kadusid ära, kajutisse nad tagasi ei tul..." tuut tuut tuut

Arvasin et Bennt katkestas ära, kuid mingi mees irvitas mulle. Teadsin, et tüüp tegi midagi masinaga. Märkasin, et ta nõksas peaga kellegi poole ning märkasin mingite meeste käes rabelevat Sarat ja Charlet, keda sunniti kuhugipoole minema.

Kui mees uuesti sinnapoole vaatas kus ma enne olin, polnud mind seal enam. Nimelt olin jooksnud wc-sse.Võtsin enda suure reisikoti seest väiksema koti, mida oli kerge kanda, ning panin sinna sisse kõik mida mul võis vaja minna. [minule Sarale ja Charlele paar särke ja pükse, juukseharja, raha jne.]

Olles jätnud muu vetsu ühte nurka, jooksin ma välja ja jälitasin neid mehi, Sarat ja Charlet. Nägin, kuidas nad pandi pingile istuma ning ja kuidas üks mees läks ühe, teine teise nurga taha. Teasin, et nad ootasid mind.

Polnud vaja kaua oodata, panin Charle kotist leitud kaks käsikat taskusse ning hiilisin ühe mehe, kes seal nurga taga oli seljataha ja andsin talle tugeva löögi kuklasse. Ta vajus kokku ja mul vedas et jõudsin ta tagasi nurga taha tõmmata, enne kui keegi nägi teda. Ohkasin ja võtsin ühe käsika. Sihtisin teist meest ja kuna mu käsi värises lasin esimese korra mööda, teine kuul läks jalga ja kolmas kätte.

Vähemalt midagigi. Jooksin Sara ja Charle juurde ja me jooksime ära. Nad rääkisid, kuidas need mehed nad leidsid ja vangi võtsid. Ja tänasid mind kah muidugi.

Jooksime välja ja otsustasime minna minu linna poole.

Läksime rongiga.

Olime juba pool maad sõitnud, kui...