Secret [eesti keeles]

Secret*19

Kuulsin ukse taga kiireid samme ja korraks tärkas lootus et Anton või Elisa jäi ellu, kui se kustus kohe, kui märkasin taas seda musta ülikonda mida se Mees kandis.

Ta irvitas õelalt ning viipas.

"Alisy ja Alvari, jah ?"irvitas ta.

"Ja.."vastasin ma ebakindlal ja väriseval häälel.

"Tulge,"ütles ta muiates, nagu naudiks ta inimeste tapmist.

Sain enda liikumatud jalad aeglaselt liikuma.Need värisesid ning ma kartsin. Alvari kõndis minu järel, tema võis ainult oletada mis toimuma hakkab. Tahtsin talle kõigest rääkida, kuid kartsin üldse midagi öelda. Meie ees kõndiv mees kamandas meid kiiremini liikuva, tegi kaks plaksu ning järgmisel hetkel tulid meie selja taha veel kaks meest mustas ülikonnas, ühel blondid teisel tavalised helepruunid juuksed. Mehed lükkasid meid edasi ning sundisid meid sellega kiiremini liikuma, just siis kui ma mõtlesin põgenemisele.

Soovisin et teekond oleks olnud väga, vääga pikk.. kuid kahjuks selliste soovidega teekonnad kiirenevad ning järgmisel hetkel olime toa ükse taga.

"Lükake nad sisse,"ütles ütles enne meie ees olnud mees laisalt ust avades ja igat sõna venitades. Käsk täideti kiiresti, sest järgmisel hetkel olin ma maas, pikali. See koht haises. Suutsin end püsti ajada enda värisevate jalgadega kiiremini kui Alvari.

Vaatasin ringi ning leidsin end pimedast toast, kuid suutsin eraldada toolil istuvat meest, ühte tooli tema vastas, kui temast paarmeetrit eemal, pluss selle mehe väikest valverühma - neli meest + üks meie taga seisev mees, seesama, kes oli meid kutsuma tulnud. "Alisy seina äärde, Alvari toolile istuma!!" andis ta käsklused kiire, külma, õela ning mõjuka häälega, mis erines täiesti minu kõrval seisva mehe häälest.

Ehmusin ning astusin kiiresti mõned sammud taha poole, seina vastu. "Istu,"ütles venitades mu kõrval olev mees, olles isegi astunud seina äärde, rahulikult,"Ma ei usu et sul on põhjust karta, nagu su sõbranna räägid ka sina arvatavasti neile ära enda saladuse, sa ei ole loll, sa ei sure millegi sellise pärast." Kust ta teadis, misasja? Küsimusi oli palju aga ma ei küsinud ühtegi.

Jäin Alvarit vaatama, olin tema pärast mures. Alvari istus värisedes toolile ning vaatas enda vastasolevale inimesele otsa. "Tere Alvari, mina olen John," ütles mees vaikse, madala ja väheke sõbraliku häälega poisile, kes ei suutnud enda suud avada.

John ei teinud sellest välja et ta vastust ei saanud. Mu silmad liikusid ruumis ringi.. ning äkki nägin ma neid.. teisi, surnutena - nende laipu toa ühes nurgas lamamas. Väristasin õlgu ning üritasin taas Alvarile keskenduda.

"Nii, sa oled siin, et enda saladus ära rääkida ja et sa ei valetaks," ütles John ning tõstis käe, kus oli midagi pisikest, andis selle ühele meestest kes läks Alvari juurde. "Nii, on aeg oma saladus ära rääkida!" ütles mees asjalikku häält tehes. "Enne suren kui oma saladuse sulle räägin!"hüüatas Alvari kähiseva häälega.

"Su soov on mulle käsuks,"ütles John vaikselt ning viipas sellele Mehele. Kuulsin ta pisikest ohet, kui ta võttis välja oma relva. Panin silmad kõrvad kinni, kuid kuulsin ikkagi pauku, ning tundsin kuidas pisarad veeriesid mööda mu põski. Avasin silmad mõne hetke pärast ning nägin kuidas nad vedasid Johni minema.

"Alisy?" küsis ta. Tõstsin silmad. "John?" Ta naeratas ning palus mind istuma. "Nii, Alisy, kas sina räägiksid meile oma saladuse.. või tahad minna sama teed nagu Alvari? Valik on sinu," ütles ta irvitades. "Ma räägin,"ütlesin ohates, üritades jääda siiski ükskõikseks.

Bennetti vaatenurk

Ta vaatas minu poole küsivalt niiet ma ütlesin. "Olin loll ja eksiin ära.. ja läksin hulluks ning jooksin metsa minema.. enda tüdruksõbra pärast kes rööviti ja viidi rootsi, ning tahaksin sinna minna."

Vanamees vaatas mind imestunult.

"Aga otsi uus! Tüdrukuid on palju,"ütles ta muiates.

"Aaahh!! Sa ei mõista, ei ole rohkem selliseid!!"karjusin ahastuses.

"Rahu,"ütles vanamees,"mine koju, puhka, sa ei saa midagi muud teha kui oodata."

"Hah, kui ma vaid teaks kus se on," ütlesin üritades rahuneda.

"Küll me ka selle leiame, aga tead, praeguseks võib ta olla juba surnud ja ma ei usu et ta tagasi tuleb, vähemalt mitte lähiajal, niiet on mõtetu teda oodata,"rääkis vanamees.

"Hah, miks sa ei võiks rääkida midagi positiivset, mis mul negatiivsest kasu on, ah?"sõnasin ärritunult.

Mees naeris. "Ma räägin ainult tõtt, se on ju puhas tõde, lepi sellega, unusta se tüdruk,"ütles vanamees kindlalt ning teadsin et ta ei valeta, kuid ma ei unustaks teda, tean seda. Ohkasin alistunult. Mees kõigest naeris ja juhatas mind tagasi maanteele. Me ei rääkinud sinna kõndimis ajal mitte midagi. "Oskad siit tagasi minna?"küsis ta. "Jajaa, oskan,"vastasin väsinult ning tüdinult. Teadsin et tal oli kõiges õigus.Või vähemalt uskusin.