Secret [eesti keeles]

Secret*26 [eelviimane]

"Kurat!"kuulsin mind vedanud meest vandumas.

See oli töödanud, kuulsin politsei sireene ning nägin kuidas mehed hakkasid jooksma aga jäid hiljaks, politseid said nad kätte.

Rahulikult hingates ja naerdes jalutasime kõik koos - mina, Sara, Charle ja Ryan, politseijaoskonnast välja.

Kõik on korras, mõtlesin ma, või, noh, vähemalt Saraga. Mis siis, kui nad on leidnud ka need mehed, kes mind.. või, noh kes osalesid selles veidi väiksemas saladuses, selles, millest ma neile rääkisin?

Ohkasin, kurvalt ja langetasin pea. Mõtlesin just, et peaks kellegilt abi küsima, kellegilt võõralt, kes tunneks seda paika, et leida Bennet, kui pöörasime tee otsast vasakule.

"Ma mäletan seda kohta, me ei ole enam kaugel!"hüüatasin. Ma tundsin ennast niiii mega hästi, oleksin peaaegu rõõmust hüplema hakanud, kuid hoidsin end tagasi.

Kiiremate sammudega liikusin edasi, mõne hetke pärast sai sellest jooksmine. Naeratades pöörasin paremale ning seal see olid, Bennetti maja. Seisatasin hetkeks ning tõmbasin paruka peast, aga päikse prillid jätsin silmade ette.

Olin jõudnud maja ette, kui märkasin, et peale Marie ja Tony (Bennetti ema ja isa) autode oli seal ka auto, millega mäletasin enda isa alati sõitnud olevat.

Otsustasin, et on parem teada saada, miks mu isa, ja kui ka võimalik, siis ka mu ema, on siin. Teadsin, et olin nii kiiresti lõpp kokku võttes liikunud, et keegi polnud mulle järele jõudnud. Ma olin üksi.

Hiilisin maja seina vastas püsides maja teisele poole, kus oli veranda ning kust ma kuulsin hääli. Kohale jõudes kükitasin põõsastesse, kust ma nägin enda ema ja isa, Bennettit ja tema vanemaid, kuid jäin ise varjatuks.

Kuulasin mõnda aega, ning sain aru et nad räägivad minust. Märkasin Bennetti süles armsat pärsia kassi, kes oli vägagi palju kasvanud, Bessu oli sellegi poolest ikka veel väga armas.

Äkki kuulsin kuidas mu isa ütles:"Ma olen kindel et Alisy vihkas meid, arvestades seda kuidas me temaga käitusime. Aga... noh, see ei vabanda midagi, aga asi oli selles, kui me olime seal metsas avarii teinud, noh, ütlen, et ma tean, mis juhtus, ma nägin, kuidas need mehed ta ära viisid, ja mida nad talle tegid. Noh, teate, need samad, kellest ma teile ennem rääkisin. Noh, asi oli siis selles, et ma ootasime, et sellisest asjast räägib ta meile ise, aga, ei, ma arvan et ta ei julgenud. Ma ei suutnud ennast ise tagasi hoida, et temaga mitte niimoodi käituda." Ta ohkas.

"Olete te kuulnud nendest meestest midagi?"küsis Marie, mille peale mu ema tõstis pea ja hakkas rääkima.

"Muidugi me oleme, sellepärast me tahtsimegi Alisy kaugele eemale saata, mis siis kui midagi oleks veel juhtunud. Noh, igatahes, päev enne ta põgenemist teie juurde, mida ma ei takistanud, tulid need mehed meie majja ning nõudsid Alisyt, või muidu nad tapaksid meid kõikki. Ma olen ju ikkagi Alisy ema, ning hoolin tast, ükskõik kui halvasti ma seda ka olen välja näidanud. Noh, ma pidin midagi tegema ning politsei sai nad kõik paar nädala pärast Alisy minekut kätte. Muidugi mingi ime läbi tegid politsei autod suuure avarii ning kõik said surma. See tähendab muidugi et selles asjas on temaga kõik korras, tahaks ainult veel et ta tagasi saaks. Niiet ta on siis röövitud, ta helistas sulle, Bennet?"

Nägin ema näol pisaraid.

"Jah,"ütles Bennet,",ta helistas mulle täna. Ma niii igatsen teda, loodan et ta saab kuidagi tagasi!"

Mulle ei meeldinud kurbuse ja igatsuse noot Benneti hääles, otsustasin tulla peidust välja, nad kõik tahvad mind uuesti näha, ka mina olen neid igatsenud.

Niisiis, astusin põõsast välja. Muidugi, just siis, kui mina tõusin, olid teised verandalt lahkumas, ja keegi ei märganud mind. Ainult Bennet oli seal veel. Hiilisin talle selja taha ning panin käed ta silmadele ning sosistasin. "Arva, kes ma olen."

Kuulsin kuidas Bennetti hingamine kiirenes ning tundsin liblikaid kõhus tormamas, kui ma pöörasin Bennetti näo enda poole. "Alisy,"sosistas ta,"Alisy,Alisy,Alisy..." sosistas ta suudeluste vahelt.

Kallistasime veel tükk aega kuni läksime sisse, kuulsin häältest, et mu vanemad on veel köögis ning suundusime ühiselt sinna.

"Ema, isa!"ütlesin ma, olles jõudnud kööki. Nad pöörasid end meie poole ning ema jõudis esimesena mind kallistama. Naeratasin. Ema silmist voolas meeletult pisaraid, sain nüüd aru, et see hoolimisosas ta ei olnud valetanud. Ma olin neile mõlemale andestanud.