Secret [eesti keeles]

Secret*10

Hiljem kella kaheteistkümneajal jätsin Maria koos Bessiga mängima ning ise läksin koos Bennetiga ta sõpradega kohtuma.

Ma ei teanud kus me nendega kokku saame, sest ei tundnud seda paika eriti.

Bennet võttis mul käest kinni ning naeratas mulle säravalt.Naeratasin vastu ning unustasin ülejäänu, mis tuli kohe tagasi meelde, kui ta oma pilgu end ette pööras.

Ohaksin vaikselt, nii vaikselt et Bennet ei kuulnud seda.

Kõndisime veidi aega, mitte eriti palju ning jäime siis seisma.

"Miks me peatusime?"küsisin väheke üllatunult.

"Me saame nendega siin kokku,"teatas ta.

"Okei,"ütlesin ja naeratasin.

Nägin, et eemalt tulevad meie poole kolm poissi ning oletasin, et need ongi nemad - Bennetti sõbrad, kuid ikkagi küsisin "Su sõbrad?" ja viipasin nende poole.

Ta noogutas.

Hakkasime aeglaselt vastu neile kõndima.

"Heii,"hüüdis üks poiss juba kaugemalt.

"Jouu,"sõnas Bennet.

Nad lähenesid meile ning kui nad olin täiesti meie ligidal, Bennet tutvustas mind neile ja neid mulle.

"Ta on Thomas,"ja osutas poisile kes esimesena oli rääkinud,"Sten," näitas blondide,väheke pikemate juustega ja siniste silmadega poisi poole,"ja Rick,"nõksates peaga teistest pikema ja musklilisema poisi poole.

"Tsau,"ütlesin neile naeratades.

Nad pomisesid midagi vastu.

"Tema on Alisy ja te võite teda Allu-ks hüüda,"rääkis Bennet poistele.

Me kolasime terve päev linnas ringi - seetähendab, ainult pisikeses osas linnast, sest see oli niii suur, se linn.

Meil oli hästi lõbus, vähemalt minul ja Bennetil.

Hiljem olime rannas ning istusime liival, vaatasime päikeseloojangut (kell oli juba nii palju).

Hoidsime Bennetiga teineteiselt piha ümbert kinni ning mu pea oli ta õlele vajunud.

Naeratasin, sest ma olin jälle nii õnnelik.

Äkki tuli mulle meelde Bessu.

Ta jäi Mariaga, aga äkki ei olnud Maria arvestanud, et me niikaua ära oleme?

Ma ei taha et Bessu üksi oleks niisiis palusin Bennetit et me läheks koju.

"Ma tahan Bessu juurde, igatsen teda,"sosistasin Bennetile kõrva.

"Ma muutun varsti armukadedaks,"naeris Bennet,"aga kui sa tahad siis võime tõesti koju minna.

Bennetti vanemate autot polnud kodus ja nad isegi olid läinud.

Lasime uksekella, kuid asjatult, uks oli lukus.

Õnneks oli Bennetil koduvõti olemas.

Ta keeras ukse lukust lahti ning me astusime majja.

Hakkasin jalatseid jalast võtma, kuid Bennet suundus elutuppa, kus ta tuli tagasi koos kirjaga.

"Nad läksid nädalaks maale!!Ee.. Ja tal on kahju, et pidi Bessu üksi jätma.Ta peaks magama sinu toas,"ütles Bennet olles kirja läbi lugenud.

Viskasin jope kapile ning tormasin trepist üles, enda tuppa.

Minu pisikene kiisukene niäugus kurvalt ukse taga ning ma võtsin ta kohe sülle.

"Kallikene, ma niiii igatsesin sind!"teatasin ma talle.

"Niäu,"tegi minu armsake, Bessu.

Tõstsin ta voodi peale just siis kui tuppa astus Bennet.

Ta tuli lähemale ning kallistas mind.

"Ma armastan sind,"sosistas ta mulle.

"Muidu ma ei oleks hetkel siin,"sosistasin naeratades vastu.