Secret [eesti keeles]

Secret*14

Ma ei teadnud mis minuga edasi tehakse ega ka küsinud Antoni käest mis siin üldse toimub.

Hakkasin vaikselt nutma sest igatsesin nii tohutult Bennettit ja Bessut.

Pühkisin lõpuks pisarad.

"Kaua sa siin olnud oled?"esitasin küsimuse.

"Ma ei tea, vist umbes nädal,"sain vastuseks.

"Aga teised?"tahtsin veel teada.

"Ma võin sulle tegelt ju rääkida..,"sõnas ta mõtlikult, ma ei saanud aru mismõttes ta võib mulle rääkida ja mida?

"Tead,"hakkas ta jutuga pihta,"kõige varem toodi siia üks poiss ja tüdruk. Nad toodi koos. See juhtus täpselt kolm nädalat tagasi. Poisi nimi on Timo ja tüdruku Jane. Ah, ja muide, me kõik siin oleme eestlased. Jane ja Timo ei teadnud teineteist ning nad kumbki ei saanud aru mis toimub. Kõigepealt võeti auto peale Timo, kes elas Haapsalus ja sealt liiguti otse Tallinna, kus tõmmatti autosse veel ka Jane. Siis kohtusid poiss ja tüdruk esimest korda. Usun et sa tead kuidas see kõik toimus? Sest hetkel on kõigil samamoodi olnud.(Noogutasin, kuigi ei olnud kindel kas ta seda pimeduses nägi) Okei. Igatahes, kas sulle ei tundunud, et nad olid tegelt kuidagi lahked? Sellesmõttes, et andsid juua, süüa. Nad on kõigile andnud, kindlasti ka sulle. (Noogutasin taas) No kui nad siia jõudsid siis visati ka neid, nagu sind ja meid teisi siia tuppa. Nad olid suht hirmunud, mõeldes, mis neist edasi saab? Noh, nad pidid ootama kaks päeva, kuni saabus uus tüdruk kelle nimi oli Sara. Ta saabus üksi. Sellest viimasest veel täpselt nädala pärast saabus kaks poissi, kelle nimed olid Nico ja Max. Siis veel viie päevapärast saabusin mina koos kahe tüdrukuga.Tüdrukute nimed on Festina ja Elisa. Kokku oli meid siis kaheksa - neli tüdukut ja neli poissi. Kaks päeva peale mu tulekut saabus veel üks poiss, kelle nimi on Alvar. Sina saabusid nüüd siis kõigeviimasena ja meid ongi nüüd kümme. Muide, kas tead et me nüüd vist juba teame miks me kõik siin oleme. Sara kuulis kuidas need mehed kellega me kõik oleme tulnud, rääkisid midagi sellest, et igaüks kes siin on, igaühel on suur saladus, mida ta varjab. Arvan et see on tõsi, sest mul on tõesti suur saladus mida pole kellegiga jaganud. Ka Sara ise on seda tunnistanud. Timo, Jane, Festina, Max, Elisa, Nico ja ka Alvar on maininud enda saladust, kui sellele jutt läks. Aga me kõik oleme ainult ütelnud seda, keegi pole rääkinud enda saladusest. Muide, kas sul on saladust?"

Olin jahmunud sellest küsimusest, sest olin väga kuulamisele keskendunud.

"Ahh,"sõnasin ma kiiresti,"mul on tõesti saladus. Pole sellest kunagi kellelegi rääkinud, ainult enda poisile mainisin.Rääkinud pole sellest mittekellelegi."

"Tundub et meil oligi siis õigus - kõigil kes siia tuuakse on suursuur saladus,"teatas Anton ning lisas,"kuid me pole sellest kellegile rääkinud."

Tajusin et kõik olid meid pealt kuulanud.

"Kas me peame siin koguaeg olema?"küsisin.

"Ei,"vastas võõras hääl, keegi tahtis vist minuga rääkida, ja hääl kuulus tüdrukule,"me ei ole siin koguaeg, ainult mõned tunnid päevas, või nu, ütleme vist seitse tundi. Siis käime teises toas kus on toolid ja suur laud söömas kolm korda päevas ning saame siis ülejäänud aja veeta magamistoas. Sealt ei saa põgeneda, muideks, sest akendel on trellid ees ja suurt rauast ust hoitakse lukus. Käime veel korra nädal selle maja taga aias, mis on suht suur, aga aed tugev ja kõrge niiet põgeneda on võimatu. Mõtetu isegi proovida. Max sai peksa kui üritas. Muide, magamistuba on mugav. Seal on kaks dušširuumi, kaks wc, neli kraanikaussi (ohoh, ühes toas niipalju?mõtlesin), kõik magavad eraldi voodites, ja muideks, toas ongi ainult kümme voodit, ja need on sellised suht laiad.Igal voodil on öökapp, mille peal on laualamp, öökapi kohal on ka peegel. Nad teavad meie harjumisi ja nad on meie riideid vist meie kodust kuidagi võtnud. Näiteks, tead, mulle meeldib väga lugeda, ja tead, meil on seal tohutult palju raamatuid!! Suursuur raamaturiil.Seal on ka 10 mp3 mängiat, kus igaühel palju laule peal ja palju muud. Muide, ma Sara."

"Tänan et ülesid,"ütlesin ja tänulikus oli mu häälest kuulda.

Kujutasin ette, et me peame olema mingis täiega rõvedas kohas jne. Aga ma ei saanud aru, mis peaksid nad meie vastu nii lahked olema? Mul oli raske uskuda enne kui oma silmaga olen näinud.

Veel ei mõiganud ma miks me peame sellises pimedas ruumis olema nii kaua?

"Miks nad meie vastu nii lahked on?"sosistasin ma pigem endale,"Miks nad meie peale raha raisanud on, kui me oleme kõigest vangid?"

"Me ei tea,"vastas Sara, kes oli minu kõrvale tulnud.

Ohkasin.

Rääkisime umbes, tund aega, ma arvan, veel igast värgist Antoni, Sara ja teistega, kes kõik olid hakanud kaa rääkima. Sain teada et me kõik oleme 16a.

Äkki avati uks..

Bennetti vaatenurk

Mõtlesin et äkki peaks minema politseisse, aga mis siis kui ta on vabatahtlikult ära läinud, kui temaga pole midagi juhtunud??

Ma ei teadnud..

Ma teadsin ainult seda et m i n u Alisyt pole enam siin.

Hingasin sügavalt sisse-välja, üritades rahuneda, mida ma ka tegin.

Sammusin tagasi Alisy tuppa, kust olin just lahkunud. Uurisin, kas äkki on riided puudu, äkki on ta need kaasa võtnud. Avasin kapi ja nägin et riided olid alles ning ei saanud aru, et midagi on ikkagi puudu. (Teate ju küll, see mees võttis ju väheke Alisy riideid kaasa nagu enne ütlesin.)

Läksin kähku rõdule, kuhu ta oli suundunud, või vähemalt öelnud end minevat.

Ei näinud seal midagi kahtlast, vähemalt alguses mitte. Lähemalt uurides märkasin et tegelt võib üsnagi kahtlane olla see et tool on pikali, või et vaas on kildudeks maas, ja see pani mind suht imestama.

Äkki on ta röövitud, mõtlesin, ja minust tekkis paanika.

Üritasin jälle rahuneda sissevälja hingamisega. Seekord see ei mõjunud nii kiiresti.

Mõtlesin et äkki peaks politseis ära käima ning helistasin emale, tahtes teada mis ta arvab.

Ema: Jaa

Mina: Heii. ma mõtlesin et peaksin politseis ära käima (ja seletasin et teda pole veel kodus jm.)

Ema: Pole vaja. Usu või ära usu, aga me oleme hetkel politsei poole teel ja tahtsime sulle just helistada kas ta on tagasi või nii.

Mina: Misasja?

Ema: Tead, ta hakkas mulle täitsa meeldima ja ta on mulle kui tütar kellest olen alati unistanud, ja mis sa ise teeks kui su laps kaduma läheks.

Mina: (olles täiesti üllatunud) Ohh, tore, muide tänks, et ise ära käite.

Ema: Ole hea, kallike, oleme varsti kodus.

Mina: Okei, tsau siis.

Ema: tsauu kallike.

Ohkasin.

Mul on ikka super vanemad mõtlesin ja olin tõesti suht õnnelik.Kõmpisin ülesse, võtsin Bessu sülle ning läksime koos alla tagasi.

Võtsin puldi ka klõpsasin teleka tööle. Jäin vaatama mingit suvalist filmi.

Paitasin masinlikult Bessut.

Ma võpatasin kui keegi uksest sisse astus, ning korraks lootsin et see on mu kallis Alisy, kuid need olid mu ema ja isa, kes teatasid kurva uudise - politsei vist eriti ei viitsinud Alisyt otsima hakata, väites et kindlasti ta läks ise minema.

Mina, nagu ka mu vanemad, ei uskunud seda.