Secret [eesti keeles]

Secret*21

Vaatasin ukse poole ja märkasin seal ikka veel seismas seda sama meest. Otsustasin abi küsida, kuigi ei olnud kindel kas ta aitab.

 "Kas saaksid, palun, öelda, kus on lähim lennujaam?"

"Mis teil sellest lennujaamast?"mühatas mees ning tõmbas taskust välja sigari."Töökoht on see mida te vajate." Osa rõõmust haihtus ning vaatasime koos ehmunult meest, ta ju oli meile raha andnud... aga kas mõlemale?

"Mida sa sellega mõtled?Sa ju andsid meile raha.. mõlemale?"ütlesin enda mõtteid korrates, kuid see viimane, mis pidi olema väide, muutus hoopis küsimuseks. Mees hakkas vaikselt naerma ning ütles et ma võin ka üksinda koju minna.

"Sulle jääb siis veel palju söögiraha, eriti kui sa lennukiga lähed!" Läksin näost valgeks, kui kujutlesin kuidas jätan Sara siia, ise ära minnes. Raputasin pead ja väristasin õlgu. Ei, ma ei jäta Sarat siia, ütlesin endale mõttes kindlalt.

"No me lähme otsime siis töö..."ütlesin, kuid mind katkestati hüüatusega. "Ei!"oli karjatanud see mees ning ma olin üsna segaduses. "Aga sa..."alustasin, kuid mind katkestati taas. "Ütlesin, jah, ütlesin, ning mõtlesin kah seda!Minge tööd otsima, peate siia veel kauaks jääma!"karjus ta.

Olime mõlemad Saraga ehmatanud. Ta hakkas meid eemale lükkama ning lõpuks, kui olime tänaval ümber nurga keeranud, lükkas ta meid mingisse majja.

Ta pani tuled põlema ning tutvustas end ning rääkis kohast kus me olime : "Nii, te ei tea ikka veel mis mu nimi on, noh, see on Charle. Igatahes, te kindlasti imestate kus te olete ja mida siin teete. Noh, see on minu kodu ja ma tahan teile rääkida, miks teilt taheti neid saladusi. Ja miks ma nii käitusin." Tuli sisse üks pisike paus ning ta jätkas : "Noh, vaadake, te mõlemad olite lubanud oma saladustes suu kinni hoida, ehk ei ei räägi sellest teistele. Kas teile ei tundunud imelik, kui nad küsisid nende inimeste kohta nii palju küsimusi ning uurisid kõike nendest mida te teate. Noh, ja vaadake, neil on plaanis nende tüüpidega ühendust võtta ja neile 'ära rääkida'. Selles majas ja selle ees on igal pool kaamerad, ma ei tahtnud et nad mind kahtlustama hakkaksid." "Mis me teeme?"küsis Sara. "Mul on plaan, te lähete tagasi Eestisse, kuid mitte lennukiga, missest et sellega saab kiiremini. Te lähete laevaga. Hetkel on allahindlus, see raha on teile selleks et te saaksite laeval süüa ja juua ning et kui te tagasi jõuate, et teil oleks raha minna tagasi sinna kust te tulite.. kuid te peate siis kokku hoidma - nad võivad iga hetk teid otsima tulla!"ütles Charle.

"Jaa, aga kust me laeva piletite jaoks raha saame?"küsisin hirmunult.

"Ahjaa, ma maksan ise,"sõnas ta naeratades ning viipas et me järgneksime.

"Aga, hei, Charle, kuidas sa sinna tagasi lähed, nad ju nägid sind meiega ära minemas!" hüüatasin äkki.

Ta naeratas mulle kurvalt ning ütles et ma ei muretseks. "Ma juba tean mis ma neile ütlen." Me ei hakanud rohkem midagi pärima. "Oodake siin, ma lähen toon auto!"hüüdis ta veel uksest väljudes.

Charle vaatenurk

Astusin üksest välja ning tundisn kuidas tuulepuhang mu juukseid sasis. Jäin veel ukse kõrval olevale pingile viieks minutiks istuma.

Midin midagi rahustavat tegema - suitsetama. Olin tõsiselt mures nende tüdrukute pärast. Mis siis kui midagi halvasti läheb? Rohkem muretsen siiski nende enda pärast. Äkki nad ei saa siit ära minna?

Tõusin püsti, viskasin sigareti maha ning astusin sellele peale. Käsi taskusse pannes hakkasin astuma. Tegin pähe rõõmsa ning sain ka peaaegu hakkama rahuloleva ilmega. Astusin sellise näoga uksest sisse.

"Charle, sõber, kuhu sa nende kahega tormasid?"küsis üks mu sõpradest, kes olid kah valvurid, naljatlevalt. "Jah, me olime täitsa mures,"irvitas teine ning kolmas küsis: "Rääkisid sa neile midagi? Miks sa rõõmus oled?"

"Ah, teate, te oleksite kindlasti samamoodi teinud.. Nad on nüüd juba linna kuhugi läinud, kuid nad olid head!" teatasin neile, olin üsna hea valetaja. "Oot, mis mõttes head, sa tegid nendega, vägistasid neid?"küsis Jesper.

"Muidugi, mis sa siis ise arvasid!"ütlesin neile rõõmsalt ning naeratasin nii laialt kui sain. Vao, oli kuulda. Nad olid tõesti imestunud. "Aga, jah, ma lähen ja võtan enda auto, mõtlesin ringi sõita,"sõnasin kindlalt nind suundusin võtmeid võtma.

Jõudsin kiiresti oma kalli musta värvi bugatti juurde. Avasin ukse ning olin peaaegu kohe enda maja ees.

Alisy vaatenurk

Kuulsin automürinat ning järgmisel hetkel avas keegi ukse. Charle naeratas säravalt ning kutsus meid autosse.

"See siin on minu kullakallis bugatti! Ärge istmeid ära määrige,"sõnas ta naljatlevalt. "Aga siin on ju ainult kaks istet, kuidas me ära mahume?"küsisin autot imetledes. "Ma võtan su sülle!"teatas Sara kindlalt ning kümme minutit hiljem olime juba linnast väljas.

Sõit Stockholmi võttis palju aega ning me peatusime paar korda söömiseks. Kui kohale jõudsime ja suundusime sadamasse, küsisin ma et kas meil passe on.

"Passid..? Ah jaa, ma olen teile mõlemale juba ammu võltsinud passid, sest teil ju end passid jäid teie kodudesse,"sõnas ta rahulikult ühes kohvikus istet võttes ning pomises veel "Nüüd oleks vaja arvutit.."

"Milleks?Ah näed seal ongi!"sõnasin kohviku nurka osutades. "Aitäh, super, saan veel piletid ka proneerida!"rõõmustas Charle ja tõusis püsti paludes meil siia jääda. Tagasi tulles ütles ta et ta sai meile homse laeva peale piletid.