Secret [eesti keeles]

Secret*25

Rong hakkas aeglaselt minema liikuma, ning mind tabas uus kerge paanika hoog - mida nüüd teha?! Sundisin ennast rahulikuks ja pomisesin teistele, et peaks maad ligi hoides edasi liikuma. Mehed ega ka mitte keegi teine ei märganud meid.

Olime jõudnud perrooni ääre lõppu, ning laskusime kõik kergelt kraavi. Meil vedas - just seal hakkas pihta üsnagi tihe mets.

Kuid meil oli üks probleem, ainult mina olin siit linnast pärit, ning mina peaksin teadma kõigest.. et kuhu minna ja nii edasi.Probleem seisnes siis selles, et ma ei olnud kunagi enne selles linnaosas olnud. Rongi jam oli linna ääres, täpsemalt siis täiesti teisel pool minu kodu.. ja ka Bennetti. Lisaks sellele ei olnud ma kunagi rongiga sõitnud - milleks? Meil olid omad autod, eralennukid jm.

Niisiis liikusime me aeglaselt ja võimalikult vaikselt edasi. Mind valdas koguaeg tunne, nagu keegi jälgiks mind, meid, väristasin end pidevalt, tahtmatult ning vaatasin pidevalt selja taha.

Olin just taskust võtnud oma käsika kui jõudsime päikese kätte.

Eredast valgusest hakkasid mu silmad korraks kipitama, kuid pilgutades paar korda, sain jälle normaalselt ringi vaadata... Ja mis juhtus olema esimene asi mida ma seljataha vaadates nägin? Või täpsemalt kes?

Need samad mehed, kes olid enne seisnud rongipeatuses meie poole seljaga. Hakkasin hingeldama ja tõstsin oma relva, teised alles nüüd taipasid et kõik ei ole korras.

Sara astus minu kõrvale, Taavi püsis tema selja taga, Charle, Ilmar ja Ryan veidi eemal, kuid keegi ei jõudnud midagi teha, enne kui kõis lask. "PÕMMM"

Automaatselt võtsin ma Sarast kinni ja lükkasin ta eest ära, ning mulle jõudis liiga hilja kohale, et tema selja taga oli olnud taavi... kes oli nüüd maas pikali ning tõmbles veel hetke ja ei liigutanud siis enam.

"Pulssi ei ole.."kuulsin Ilmarit sosistamas ning vaatamas kuuli pähe saanut sõpra.

Ilmar tõusis otsustavalt püsti, tõstis oma AK ja käskis meil ära minna - "JA KIIRESTI!"

Pöörasin sellele kõigele selja ja haarasin šokis olevalt Saralt käest kinni ning jookisme koos nii kiiresti ja palju kui suutsime, kuulsin Ryanit ja Charlet meile hingeldades järgnema.

Olime suutnud joosta viisteist minutit järjest 'minu rekord?' mõtlesin muiates, kuid naermistuju ei olnud. Kuidas olekski saanud olla? Taavi oli surnud, Ilmar kah, ma kartsin ning oli ka võimalus, et keegi nendest meestest oli ellu jäänud, või oli neid siis päriselt rohkem olnud.

Ohkasin. Miks, miks peab olema elu selline, või, noh miks minu elu?

Pööritasin silmi ja võtsin julguse kokku ning teatasin meie seltskonnale et tuleks edasi liikuda.

"Lähme poodi,"sõnasin kergelt, tehes katse varjata oma hirmu,",ostame mindagi näksimist, mul on kõht tühi!"

Ja nii saigi se otsustatud.

Olin just joonud tühjaks ühe kolmest mahlapakist, mille Charle oma rahaga oli ostnud, kui nägin ühte meid rünnanud meesest koos mingi teise mehega ringi liikumas.

Nõksasin teistele nende suunas peaga ning andsin käega märku et võiksime liikkuda.

"Aga maskeerime ennast ära!"tuli Sara hingeldades välja ideega. Ma teadsin et ta oli jooksmisest väsinud, minagi olin.

"Hea mõte,"ütles Charle Saraga nõustudes. Vaatasin neid hetke ilmeltud ning küsisin :"Kust me raha saame?"

"Mul on!"teatas Charle tähtsalt, ka Ryanil tema jutu järgi pidi veidi olema.

Niisiis läksime lähimasse poodi mille me leidsime, kus müüdi parukaid. Mina olin vaimustuses mustadest pikkadest juustest, mis nägid välja täiesti nagu loomulikud juuksed, Sarat aga huvitasid rohkem heleblondid õlgadeni juuksed.

Poisid võtsid üsna ühesugused, ainult väikse tooni vahega, pruunid juuksed. Mõlemal olid seal samasugused soengud.

Midagi aimamata aitas poemüüja meile ilusti ja korralikult parukad pähe, ning me väljusime poest.Meie õnneks ei olnud 'pahasid tüüppe' kuskil näha, niiet me otsustasime astuda Suurde riiete poodi, kust ei puudunud ka meigid ja mängud.

Olin just leidnud endle sobivad lühikesed püksid, retuusid ja maika ning olin just väljunud rahuloleva ilmega riietus kabiinist - pusa oli täpselt sobinud, kui poisid tulid ning teatasid ennast olevat leidnud sobivad riided.

Sara tuli täpselt õigel ajal riietus kabiinist ning läksime maksma. Olime saanud kõik makstud, kui otsustasin, et tahan ennast meikida, niisiis kõndisin meikide juurde ja testereid kasutades sain endale ilusa meigi vägagi kiiresti. Tõmbasin ka kiirelt ringi vaadates ühe juukseharjaga paar korda läbi juuste ning lahkusime kambaga poest.

Leidsime kohviku, kus lubati meil käia ära vetsus, vahetasime tegelikult ainult riideid, ning peale seda tuli Ryanile mõte osta ka päikeseprillid. Mul ei olnud selle vastu midagi ning nii Sara kui Charle paistsid pidavat seda heaks ideeks.

Väljusime mõne hetke pärast mingist pisikesest poest, mis oli ekstra päikeseprillidele mõeldud.Tõmbasin kapuutsi pähe ning tundsin ennast kaitstult. Meie riietus ega ka mitte prillid ei äratanud mingit erilist tähelepanud, kuna enamus kandsid hetkel päikeseprille ning riietus oli tavaline.

"Lähme politseisse?" küsisin vaikselt.

"Miks?Me isegi ei tea kus se on ju,"vastas Ryan ning jätkas,"võid tead sa?"

"Ei tea,"vastasin ausalt, veidi kurvalt.

"Aga me võime küsida inimestelt, võime ju?"väitis Sara, kui ebakindlus ta hääles, muutis viimased kaks sõna küsimuseks.

"Jah võite küll!"kuulsin kellegi madalat ja hirmutavat häält seljatagant.

Hakasin värisema, kui olin ümber pööranud, kuidas ta meid ära tundis?

Mees haigutas ning sõnas ükskõikselt:"Ahh, noh, teie hääled!"

"Sa ei julgeks siin midagi teha, me oleme avalikus kohas,"sõnasin üsnagi enesekindlalt, mille peale mees koos oma kaaslasega naerma hakkas. Kaaslast märkasin ma alles nüüd.

"Ohh, me veame teid siit minema,"irvitas lühem mees, kaaslane siis.

"Proovige vaid mind puudutada ja ma hakkan nii kõvasti karjuma kui ma suudan!!"ähvardasin peaegu et karjudes, inimesed saatsid meie poole imestunuid pilke.

"Okei,"sõnas se mees ning võttis mu käest kinni ja hakkas mind vedama.

Täitsin oma lubaduse:"Appi!Appii!!!!APPI!!!! SE MEES TAHAB MIND TAPPA, APPI HELISTAGE POLITSEISSE, AIDAKE!!!!"

"Kurat!"kuulsin mind vedanud meest vandumas.

See oli töödanud, kuulsin politsei sireene ning nägin kuidas mehed hakkasid jooksma aga jäid hiljaks, politseid said nad kätte.