Secret [eesti keeles]

Secret*20

"Nii, Alisy, kas sina räägiksid meile oma saladuse.. või tahad minna sama teed nagu Alvari? Valik on sinu," ütles ta irvitades.

"Ma räägin,"ütlesin ohates, üritades jääda siiski ükskõikseks.

"Alusta,"sõnas John tõsiselt ning vaatas mulle silma, vähemalt nii mulle tundus.

Pidin kiiresti mõtlema, ei tahtnud talle suurimat saladust rääkida, sest see juhtum oli liiga kohutav et üldse üritada... Kuid hoolimata mu kunagisest, tohutult mugavast ning toredast elust, oli mul palju tõsiseid saladusi.

Äkki tekkis mul küsimus et kas nad teavad üldse midagi mu saladusest või nad lihtsalt teavad et mul on saladus? Teavad nad selle saladuse suurust ja kas ma äkki ei saa neile sellest teisest rääkida?

"Kuidas te mu saladusest üldse teate ja kui palju?"pahvatasin ma äkki küsimuse mida ma kohe kahetsesin, sest äkki nad said aru et ma plaanin midagi? Kuid ei, John lihtsalt hakkas naerma ning küsis kas ma siis ei mäleta kui mainisin ükskord mingile poisile rõdul et mul on saladus.

Sain aru et ta mõtles Bennetit. Olin tõsiselt üllatunud niiet pidin küsima: "Mis teil on mu maja juures valvurid?Miks?" "Meil on igal pool valvurid,"vastas John häält tõstes ning jahedalt,"mitte ainult sinu pärast. Pärast seda, kui olid öelnud et sul on saladus, hakkasime sind rohkem jälgima ning avastasime et sa ei kavatsegi sellest oma poisile või kes ta iganes ka oli sulle, rääkida. Oletasime, et see on suur saladus. Meil on õigus või mis? Pole mõtet valetada, see väike asjandus su käel saab aru kui sa valetad."

"Sul on õigus,"pomisesin maha vaadates. "Alusta,"sõnas ta uuesti ja lisas,"või oled ümber mõelnud?" "Ei!"hüüatasin ma ning süvenesin mitte just kõige hullemasse, kuid siiski halba mälestusse. Ma ei oleks suutnud talle rääkida oma õudsaimat juhtumit. Sulgesin silmad ning tundsin end aastaid seitse tagasi minevat.

"Emme, oota!"oli kuulda mu kilkavat ja rõõmsat häält kui meie eralennuk oli peatunud mõnusalt soojal Saksamaal. Oli kuum ja kuiv suvi ning seljas kandsin lühikesi pükse ning armast roosat toppi, millel ilutses sädelev süda.Ema haaras mul käest ning vedas enda järel sest ta ei tahtnud et ma maha jääksin. Ta oli sellel ajal täiesti erinev ning soe naeratus näol aitas ta mind püsti kui komistasin. "Kallis, tule lähme kiiresti, su isa on juba seal ees,"sõnas mu ema siludes mu juukseid ja paludes mu sammu kiirendada. Naersin lõbusalt ning peagi olime isa kõrval. "Issi, issii, mul on neid vaja!" kiljatasin osutades ühele paarile päikeseprillidele millel oli palju värvilisi liblikaid ja millel sätendasin võltskristallid. "Ei ei kallis, mitte sellest poest. Otsime teise poe, kus on kvaliteetsed asjad,"sõnas mu pruunijuukseline isa. Ma isegi ei solvunud et ta nii ütles ja mulle ei oleks iialgi pähegi tulnud et selliseid pole mitte kusagil mujal. Naersin hoopis õnnelikult ning keksisin vanemate ümber kuni ema mu sooja käe endale pihku võttis ning palus enda kõrval seista. Ta vaatas minu poole nii armsa ilmega et ma pidin nõustuma. Astusime koos lennujaamast välja ning otse meie ees seisis juba meie limusiin, ootamas et saaks meid teenida ning ükskõik kuhu sõidutada. Autojuht, kes kandis musta ülikonda, avas läikiva auto ukse ning ma hüppasin sisse. Ema ja isa tulid minu järel. Uks sulgus ning isa rääkis inglis keeles autojuhiga, kuid mina ei saanud aru millest ta rääkis, ei osanud mina veel seda keelt.Võtsin oma seljakotist välja lokkis, blondide juuste ning särav siniste silmadega barbie, kel seljas oli roosakas-valge kostüüm. Mängisin sellega ning pistsin mänguasja tagasi kotti kohe kui limusiin peatus.Tõstsin pea ning silmitsesin läbi toonitud klaaside ümbrust ja mõistsin et me ei saa olla veel kohal. Samuti paistsid arvavat ka ema ja isa sest nad hakkasid autojuhiga kohe rääkima.Nimelt olime me peatunud metsa äärde. Siin oli tuul, suur tuul. Sain aru seda sellest et puud liikusid ning oletasin et veel suur tuul. Vaatasin teisele poole ning nägin ka seal sünget metsa. Nüüd tekkis väike hirm ning tahtsin teada mis toimub. Hakkasin oma väikest pead pöörama ema poole, kelle käest ma olin juba peaaegu et vaistlikult kinni võtnud. Just siis hääled valjenesid ning esitasin kiiruga emale küsimuse "Mis toimub, emme?" Ema raputas kõigest pead ning paistis väheke hirmunud, kuigi üritas seda varjata. Vaatasin isa poole just siis kui ta üritas rooli haarata. Autojuht käivitas sellepeale auto ja väitis et ta võib tegelikult ka edasi sõita, kuid äkki pööras ta ühest kitsast kõrvalteest sisse ning hakkas kiiremini sõitma kui enne.Isa haaras uuesti rooli järele, kuulsin veel kuidas ema karjus, et kas isa on segane ning järgmisel hetkel olime me kraavis. Ma ei kaotanud teadvust ning minuga ei juhtunud midagi, kui äkki tundsin ma kuidas keegi võttis mu sülle. Arvasin alguses et see on mu isa, sest olin kindel et see on mees. Kuid ta ei olnud mu isa. Avasin silmad kui sain aru et mind viiakse kuhugi ja hakkasin karjuma, nii kõvasti kui suutsin, kuid mees asetas oma tugeva käe mulle suule ning ütles mulle midagi võõras keeles. Taipasin et kui mu ema ja isa oleksid ärkvel, kui nad poleks teadvust kaodanud ega midagi, oleksid nad juba siin. Nüüd hakkasin tegelema mehe uurimisega. Sain aru et ta oli laiaõlgne, lihaseline, pikk ja kõhn. Olin kindel et ta mustad, särata ja suured silmad mille üleval olid paksud kulmud jäävadki mind kummitama ning ei pööranud erilist tähelepanu ta ülejäänutele näojoontele. Ta lühikesed tumepruunid juuksed ei sobinud talle ning mulle tegid nalja ta kõrvarõngad. Lõpuks võttis ta käe mu suult, kuid me jätkasime liikumist. "Kes sa oled?"esitasin küsimuse, millest ta midagi aru ei saanud. Ta kortsutas kulmu ja küsis inglis keeles "Kas sa räägid inglis keelt?" [Panen selle eesti keeles et kergem oleks lugeda] Kuna olin seda keelt juba kolm aastat õppinud ning mul oli hea mälu vastasin et oskan. "Tore,"sain vastuseks. Olin palju reisinud ning isegi aasta Inglismaal elanud ja seal sõpru leidnud. Olin siis kuuene. Imetlesin enda ümber kasvavaid puid ning äkki, täiesti ootamatult tabas mind hirm. Aga mis nüüd saab, kuhu me lähme, näen ma veel kunagi oma ema ja isa? Hakkasin siplema ning üritasin lahti saada, kuid mees oli liiga tugev ning sosistas ainult "Rahu," . See ei olnud eriti lohutav niiet ma hakkasin nuuksima ja pisarad veeresid üle mu näo. Ta muutus vihaseks ning käskis mul vait jääda, ma ei kuuletunud. Ta andis mulle ühe kõrvakiilu ning ähvardas teisega, kui ma kohe vait ei jää. "Mulle ei meeldi pillimine,"teatas ta külmalt ja ükskõikselt niiet üritasin püsida terve tee tasa. Tegelikult ei olnud tee eriti pikk, kõige rohkem kümme minutit, mis möödusid veel eriti kiiresti siis, kui ma seda ei tahtnud. Siis, äkki, jäigi ta seisma keset lagendikku oleva maja ees. Ta irvitas ja mu hirm kasvas, kuid ma ei julgenud ennast isegi mitte liigutada.Mees lükkas ukse lahti ning viis mind sisse. Hoidsin silmi kinni ning kuulasin tasa kuidas ta midagi ütles, jälle selles võõras keeles mida ma ei osanud ning kuulsin kuidas kaks häält talle vastasid. Mind lükati mingile kõvale asemele. Kuulsin irvitamist kui keegi meestest küsis mult et kas ma olen kunagi valu tundnud. Ma ei vastanud. Järgmisel hetkel tõmbas keegi mult püksid maha ning ma hakkasin mõne hetke pärast karjuma ja rabelema. Teadsin et mind vägistatakse ning ma kartsin ja mitte põhjuseta. Keegi surus oma käe mulle suule ning teine hoidis kinni... Tundsin kuidas keegi mulle vastu pead lõi ning ma kaotasin teadvuse. Ärkasin suurima valu pärast mida kunagi olin tundnud. Valu tuli kõhust. Tahtsin karjuda, abi kutsuda, kuid ma ei suutnud avada ei suud abi palumiseks ega silmi ringi vaatamiseks. Tundsin et olin maas, murul. Kuulsin võõraid mehi eemal rääkimas.. Minu imestuseks rääkisid nad inglisekeeles, mitte selles teises, milles olin neid enne rääkimas kuulnud. Sain teada nende nimed, kes nad on, mis nad tegid ja palju muud ja siis äkki avasin ma silmad. Üks mees oli täpselt minu kohal ning ma vaatasin teda hirmunult. Vaatasin kõrvale ja nägin et seal oli meie limusiin, sees endiselt teadvusetud ema ja isa. Oli möödunud kindlasti mitu tundi, sest päike oli loojumas, siia saabudes oli alles hommik. Vaatasin uuesti üles ning mees, nähes mu valugrimasse hakkas naerma. Ta küsis kas ma kuulsin mis nad enne olid rääkinud ja ma vastasin, et jaa, kuulsin. Nad lubasid et tapavad mu, kui ma peaks kellelegi sõnakestki neist rääkima.Nad jooksid ära kui kuulsid mingit autot tee ääres peatuvat. Ema ja isa arvasid et lendasin autost välja ning sellepärast olid mul need kolm noahaava kõhus. Me ei jäänud...

"Sellest piisab,"sõnas äkki ebareaalsena tunduv hääl pimedusest,"Räägi mulle neist meestest!"Rääkisin neist kõik mis ma teadsin ning mis mul meeles olin ja andsin võimalikult täpset infot mu võimalikku asukoha kohta.

"Nii, tundub et sinuga on meil kõik, sa oled vaba,"sõnas mees,muigas ning ma tõusin püsti. Sain asjad kiiresti pakitud ja mees, kes ka enne minuga oli olnud juhatas mind välisukseni.

"Võta,"ütles ta tõsiselt andes mulle raha,"Sara ootab sind. Ta istub siin samas, trepil."

"Aitäh sulle,"vastasin imestunult ning naeratasin talle. Ta noogutas ning avas ukse. "Sara!" "Alisy!" oli kuulda hüüdeid.

Nii mega õnnelikud olime. Vaatasin ukse poole ja märkasin seal ikka veel seismas seda sama meest. Otsustasin abi küsida, kuigi ei olnud kindel kas ta aitab. "Kas saaksid, palun, öelda, kus on lähim lennujaam?"

Bennetti vaatenurk

 "Oskad siit tagasi minna?"küsis ta.

"Jajaa, oskan,"vastasin väsinult ning tüdinult.

Teadsin et tal oli kõiges õigus.Või vähemalt uskusin.

Koju jõudes heitsin pikali ja hakkasin mõtlema ühe tüdruku peale keda olin näinud koolis kunagi ammu. Olin teda jälginud ning alati tahtnud temaga koos olla...

Siis taipasin et mõtlesin Alisyle.

Hüppasin püsti ja viskasin öökapi peal olnud telefoni täie jõuga vastu seina. Kahetsesin et seda tegin sest se oli olnud kallis telefon, ja nüüd oli see katki.

Teadsin et pean mõtted mujale saama niiet läksin pesema, tehes kiiresti ja üritada mittemillelegi mõelda. Kuivatasin end ja panin puhtad riided selga millega oleks hea välja minna.

Läksin alla ja kallistasin ema ning palusin vabandust et ma nii kaua ära olin olnud. Muidugi ta andestas mulle.

Sain raha ka uue telefoni ostmiseks mida ma ka kohe tegin.

Paar nädalat läks kiiresti Bessuga olles ja arvutimänge mängides, muusikat kuulates ning sõpradega kohtudes. Tegin kõik et Alisyst mõtteid eemale saada. Päeval polnudki see nii raske, aga unenäod.. ma tõesti muretsesin ta pärast, liigagi palju võib-olla, ja ma tõesti armastasin ju teda.

Aga Alisy võib juba surnud olla.. või äkki ta ei armastagi sind enam?
Mind piinas palju mõtteid, kartsin, et ta ei tulegi tagasi ning olin hakanud teisi tüdrukuid vaatama, üritades leida kedagi kes oleks olnud sama ilus ja armas kui tema.. Selliseid ei olnud. Mul oli ikka veel meeles see vana mees. Kas uskuda teda või mitte?