Õde, Ära Valeta Mulle. [Lõpetatud]

5. Osa "Karikakrad ballil"

Kell oli juba 14.40 kui tädi Violett poest tagasi saabus ja osa ostetud asjadest külmkappi toppis. Lamasin samal ajal diivanil ja lootsin, et kleit, mille tädi tegi on piisavalt ilus. Ta on küll väga hea moe disainer ja lisaks oskab ta ka juuksur olla aga siiski pabistasin ma kohutavalt.

"Nonii Daisy." Sõnas ta lõbusalt ja toerus diivani seljatoele. Vaatasin talle küsivalt otsa ja ajsin end istukile.

"Teeme nii, et kui me hakkame sulle kleiti selga panema siis sa ise ei vaata. Ma tahan, et see ka sulle üllatus oleks." Seletas ta. Noogutasin talle kindlalt.

"Mida sa ootad, lähme!" Ütles ta sõbralikult ja natuke narveerides. Kõndisime tema magamistuppa ja ma võtsin oma praegused riided seljast ära. See oli natuke piinlik seal niimoodi seista.. igatahes siis ta sidus mulle musta paela silmadele. See saab olema hea üllatus... kuna ma pole veel isegi oma juukseid võinud vaadata. Eile ta tegi nendega midagi ja pani mulle mingi mütsi pähe ja sidus lõua alt kinni. Tundsin kuidas ta mul kleiti sisse aitas minna ja selle luku siis tagant kinni tõmbas. Tundsin, et kleit oli väga õhuline ja pehme. Ta kohendas veel alt poolt mu kleiti ja tõmbas siis mu juuksed lahti. Need vajusid sujuvalt üle mu õlgade.

"Nii..." pomises ta omaette. Ta lasi mul mingi tooli peale istuda ja hakkas mulle pähe mingit soengut tegema. Tundsin kuidas ta mingd tooliga ümber pööras ja mulle meiki tegema hakkas. Ta tõmbas mul paela silme eest ära.

"Ei piilu." Lausus ta siis.

"Ära mind vanamutiks tee." Noomisin teda.

"Püsi paigal." Nähvas ta naljatades ja tegeles edasi.

Pärast 15 minutilist tööd kuulsin ma lõpuks sõna 'valmis'.

"Lõpuks." Vastasin tüdinult. Ta võttis mu käest kinni ja juhatas mind peegli ette. Kui ilmselt sinna olime jõudnud kohendas ta veel mu kleiti ja kõndis siis mu selja taha. Avasin aeglaselt piiludes oma silmad. Ma pidin minestusse langema. See polnud lihtsalt mina. Nagu..... mul olid lumivalged juuksed, mille otsad läksid sujuvakt punaseks ja seal sees oli sädelust. Kleit oli üleni valge, kui sammuti nagu ka juuksed, läks see alt punaseks. See oli väga õhuline ja puhvis kleit, nagu printsessidel. Kuid peale puusasi läks see ümber ja lõppes südame kujulise lõikega.

"Ma hakkaks nagu abielluma." Sõnasin vägagi heas tujus olles.

"Ole nüüd, see on maskiball." Sõnas ta ja pigistas mind õrnalt õlgadest. "Oleksin peaaegu unustanud!" Hüüdis ta ja ruttas oma voodi juurde. Nägin teda tagasi tulemas, ühes käes mingi väike valge asi ja teises suured. Ta ulatas mulle väikese ja nägin, et see oli maskike. Tundsin end korraks nagu Rapuntsel, noh see vanem multikas, kus ta elas tornis lohe ja jänesega... ja kes siis Violett on? Kuri võõrasema, kes ei luba mul ballile minna? Tundsin kuidas ta midagi mu seljale kinnitas. Vaatasin peeglisse ja lihtsalt oleksin ära minestanud. Mul olid tiivad. Väga pehmed inglitiivad. Muidugi olid need valgetest kunst sulgedest ja lõpust olid need punased. Keerutasin end korra ja sädelus mis punasel oli tekitas tunde nagu ma põleks.

"Sa pead minema hakkama, kaunitar." Lausus ta sõbralikult. "Siin on sulle kingad." Lisas ta ja ulatas mulle valged kontsakingad.

"Tänan sind Violett!" Hüüdsin ja embasin teda tugevalt.

"Ma kutsusin sulle auto järgi." Ütles ta ja aitas mul kingad jalga panna. "Ära siis porri kuku ja tead mis? Ära oma isikut paljasta." Ütles ta soovitavalt ja pani mulle selga valget värvi keebi.

"Ma olen nagu mingi tagaotsitav ingel." Ütlesin ja tõmbasin omale kapuutsi pähe. Embasin teda veelkord ja jätsin siis hüvasti. Astusin välisuksest välja ja nägin seal ainult ühte autot. Ja mitte tavalist. Ma nägin lausa limusiini.