Õde, Ära Valeta Mulle. [Lõpetatud]

14. Minu vanemad ja Jake

"Nad võivad algul väga... veidrad tunduda." Ütlesin kui me Jake'iga mu kodu ukse juurde kõndisime.

"Küll ma siis ära harjun." Sõnas Jake ja ma vajutasin sõrmega uksskellale. Ei jäänud ootama, et keegi meile vastu tuleks ja tegin ukse lahti. Kuulsin väga tuttavat ja armast küünte klõbimat ja haukumist, peagi nägin nurga tagant Sammy't välja jooksmas.

"Sammy!" Hõikasin ja kükitasin maha, et ta mind limpsida ja mina teda paitada saaksin.

"Lõpuks ometiii!" Venitas mu ema lause lõppu, kui ta minuni sammus ja siis mind enda haardesse haaras. "Kuidas sul siis ka läinud on?" Küsis ta, samal ajal mind peaaegu kägistades.

"Hästi! Aga ma tahaksin sulle kedagi tutvustada." Vastasin talle ja ta lasi must lahti. Ilmselt märkas ta alles siis Jake'i kuna ta jäi mulle otsa vaatama.

"Emps, tema on Jake. Ja Jake, tema on minu ema." Sõnasin napilt, kuna mulle pole kunagi sellised olukorrad meeldinud. Ma lihtsalt ei tea, kuidas inimesi tutvustada. Jake sirutas oma käe välja, et mu ema tervitada kuid mu ema ei vastanud samaga.

"Te võite minna ja end sisse seada." Lausus ta kuidagi tõredalt. "Umbes tunni pärast on söök valmis ja siis tuleb ka isa koju." Lisas ta ja kadus kööki.

"Sorry selle pärast." Sõnasin ja võtsin omal saapad jalast ära. Aama tegi ka Jake. "Tule. Ma näitan sulle, kus me ööbime." Rääkisin ja läksime otse edasi, kus oli trepp ja sealt ülesse. Üleval oli väikene kamin, diivan ja raamaturiiul. Läksime ühest uksest sisse ja seal oli minu tuba.

"See pole midagi suurt ja ägedat, tean." Sõnasin natuke nukralt.

"Ei, see on väga... armas?" Ütles ta, rohkem küsides ja ma vaatasin talle kissis silmadega otsa. "Ei. See on kõige ägedam tuba mida ma üldse kunagi näinud olen. Täiega vägev ikka." Ütles ta teeseldes.

"Jää vait!" Ütlesin naerdes ja tõstsin oma kohvri voodi peale.

"Nii veider on mõelda, et Kevinit pole enam koolis kui me tagasi lähme." Lausus Jake äkitselt ja viskas end mu voodile pikali.

"Mis mõttes?" Küsisin paigale jäädes.

"Kas ta sulle ei öelnud? Ta kolib LAsse ja jätkab seal õpinguid. Tagasi ta enam ei tule." Ütles ta ja vaatas oma telefoni.

"Kahju tõesti." Sõnasin ja tundsin siiski sisimas, et tahaks nutta. Nagu mina oleks olnud see, kes ta ära ajas.

"Söök on valmis!" Kuulsin alt ema hüüdmas ja ma viipasin peaga uksele, et Jake end püsti ajaks. Tõmbasin omale kohvrist teise pluusi ja vahetasin selle kiiresti ära.

"Jää lihtsalt iseendaks ja võibolla jääd sa ka ellu." Andsin talle kiire õpetuse.

"Eks ma üritan." Sõnas ta naerdes. Kõndisime Jake'iga alla, mina ees ja tirisin teda kättpidi järgi. Läksime söögituppa, kus oli heledat värvi puidust laud ja samat tooni toolid. Istusin ühele kuuest toolist ja Jake tuli minu kõrvale istuma. Peagi väljus emps köögist ja asetas suure kausi salatiga lauale, ning istus siis minu vasta.

"Head isu!" Soovis ta naeratusega. Vastasime Jake'iga samal ajal, mis meid tasakesi naerma pani. Tõstsin endale salatit ja pakkusin siis Jake'ile. Laual oli veel teisigi toite, mida ma omale taldrikule tõstsin. Olin just järhekordset lonksu oma sidruniveest võtmas kui kuulsin kedagi esikust.

"Tere!" Kõlas mehe hääl ja ma tõusin püsti, et oma isale vastu minna. Tõttasin kiiremate sammudega esikusse, tervitasin ja kallistasin teda. Kui ta omal jalanõud ja ülariided seljast oli võtnud, kõndisime me söögituppa. Siis algas uuesti see piinlikust tekitav moment.

"Isa, tema on Jake. Jake, tema on minu isa." Tutvustasin neid ja Jake tõusis püsti, et siis mu isa kätt suruda, samal ajal "meeldiv kohtuda" lausudes.