Õde, Ära Valeta Mulle. [Lõpetatud]

22.Osa

Umbes pool minutit kestis vaikus, mille vältel me üksteist silmitsesime. Ta nägu tundus sama kohkunu, kui minu oma. Võibolla isegi rohkem.

"Kevin." Sõnasin ja liikusin mõne kerge sammuga temani, hakates siis teda kallistama. "Mida sa siin teed?" Küsisin rõõmust lõhki minemas ja samal ajal mõned pisarad valades.

"Seda peaksin mina sinu käest küsima!" Ütles ta ikka veel kohkunult.

"Mis toimub?" Küsis mu taga olev Jack. Eemaldusin siis Kevinist ja vaatasin Jack'ile otsa.

"Me käisime samas koolis." Vastasin ja mu suule ilmus kõige suurem naeratus, mis üldse võimalik on.

"Jah, ma arvan, et sa võibolla rääkisid temast." Vastas ta, ning ta tuju oleks just kui ära vajunud.

"Oot. Kui sina siin oled siis, kas Jake on ka?" Küsis Kevin ja jäi mulle tõsiselt otsa vaatama.

"Jake... Jake.." venitasin.

"Okei. See hakkab piinlikuks muutuma." Sõnas Brenda äkitselt ja jalutas siis koos teiste poistega eemale.

"Jake mida?" Küsis Kevin uuesti.

"See ei ole midagi, mida ma siin arutada tahaks. Kõik ei pea mu elu probleeme teadma." Rõhutasin sõna 'siin'.

"Aga mujal?" Küsis ta siis uuesti. Noogutasin talle vastuseks.

"Ou Jack! Ma saadan Daisy koju ära. Pärast võibolla näeme!" Hüüdis nooruk mu kõrvalt ja hakkas mind aiast välja talutama. Kõndisime peale seda, kui ma talle oma hotelli aadressi olin andnud alguses vaikuses, kuni olime ära käinud poes, et sealt omale jooki osta.

"Kuidas sul läinud on?" Küsisin, samal ajal kella vaadates, mis nüüdseks juba kuute näitas.

"Suhteliselt hästi. Lõpetan siin kooli. Siin on mõnes mõttes ka parem elu, praeguselt olen oma onu pere juures elanud aga ülehomme saan oma korterisse, mille ostsin, sisse kolida. Ise?"

"Oma korter? Äge. Aga ei, mul läheb hästi. Tegelt. Kellele ma ikka valetan? Mu elu on üks suur pundar mida ei anna endam lahti teha. Või noh... ma justkui arutasin selle puntra juba lahti aga ei oska edasi minna." Seletasin talle oma stiilis ja ta süütas mu kõrval suitsu.

"Tahad rääkida?" Esitas ta siis küsimuse ja võttis mult sõbralikult ümber õlgade kinni.

"Ma ei teagi kust alustada." Raputasin pead. "Ilmselt peab jõuludest hakkama." Seletasin ja rääkisin talle loo, kuni praeguseni.

Lõpetasin oma loo täpselt siis, kui oma hotellitoa kaardiga lahti tegin ja Kevin peale mind sisse astus.

"Daisy." Sõnas Kevin kindlalt a pööras mind enda poole. Vaatasin talle silma sisse.  "Ma ei teeks sulle kunagi nõnda." Lisas ta ja silitas oma parema käe pöidlaga mu põske.

"Eino kui nüüd selguks, et ka sina mu vend oled siis ma laseks end õhku." Sõnasin naerdes, mis peagi ka tema haaras.

"Ma ei mõelnud otseselt seda." Sõnas ta. "Ma mõtlesin, et ma ei teeks sulle kunagi haiget. Pigem teeksin endale, kui sulle." Lõpetas ta ja küündis minu poole, kuni meie huuled õrnalt kokku puutusid.

"Kevin ma pole.." sõnasin kui ta mind aina tormakamalt suudles.

"Ära muretse." Sõnas ta vaid.

.
.

Ärkasin aeglaselt päikesekiire peale, mis mu näole paistis. Üritasin alguses seda läbi une oma näolt ära pühkida, kuid mõistsin siis, et see oli võimatu. Pilgutasin ähmaselt silmi, kuni mu ümbrus teravamaks muutus. Muigasin natuke ja pöörasin siis järsult teisele poole, kus minu üllatuseks või hoopiski pettumuseks laius tühjus. Tundsin, kuidas ma ikka veel unine olin, ning sulgesin uuesti silmad. Avasin need aga kohe, kui oma uksel koputust kuulsin.