Õde, Ära Valeta Mulle. [Lõpetatud]

8.Osa "Kui ma suren, siis ma tapan su!"

Vaatasin ärevalt pimedas toas oma telolt kella. Olin küll tekkide all, nagu magaksin, kuid seljas olid mul mustad ümber retuusid, must pluus ja pusa, ülejäänud asjad olid ka kõik mustad. Lamasin seal nagu mingi spioon, kes ootab pommi lõhkemist. Vaatasin veel kord kella ja lükkasin siis teki pealt. Sättisin paar patja madratsi keskpaika ja tõmbasin neile teki peale. Igaksjuhuks kui Amy peaks üles ärkama.... jah. Oli käes hetk, mil me Gabrielile kätte maksame. Ronisin tasakesi redelist alla ja võtdin kapist oma taskulambi. Tõmbasin omale musta mütsi pähe ja peitsin oma juuksed sellesse. Panin kindad kätte ja võtsin ketsid näppu. Hiilisin tasakesi uksest välja ja toppisin siis jalanõud jalga. Kui valmis toksasin korra vasaku jala otsaga vastu maad, et oma jalanõud kohendada. Jooksin siis tasakesi alla korrusele, kus nägin ühte kogu seismas. Hiilisin temani ja ütlesin vaikse 'Hei'. Ta võpatas selle peale ja pööras end minu poole.

"Kõvemalt ei tahtnud öelda vä?" Küsis Jake sosinal.

"Ei." Vastasin itsitades. "Kus Alby on?" Küsisin siis.

"Ahh meil juhtus ta voodiga mingi asi, seega ta viidi teise tuppa üle ja ta ilmselt unustas ära." Vastas Jake käega lüües.

"Okei." Vastasin noogutades.

"Lähme." Lausus Jake ja tõmbas mind kättpidi kaasa. Läksime õue, kus oli tohutult karge. "Näed? See on nende aken. Sellest ma söögilauas rääkisingi, nende aken on katki, seega ei käi see korralikult lukku. Kui seda õrnalt sisse lükata, saab selle lahti." Seletad ta kõrgele aknale näidates.

"Hull oled vä? See on teisel korrusel! Kui me sealt alla peaks kukkuma..." ei lasknud ta mul lõpetada kui ta enda lausega sisse sadas.

"Siis me kukume lumme. Lumi on umbes 3 mertrit. Me saaks ainult natuke haiget...." sõnas ta.

"Ei." Laususin kindlameelselt ja panin käed risti.

"Kui ma suren, siis ma tapan su!" Hüüdsin talle sosistades, kui ma aknaäärelt järgmisele astusin. Hoidsin kangestunult aknast kinni ja no ma ei tea kui keegi mind aknast parasjagu nägema peaks... ta arvaks, et me teeme enesetappu või oleme hullud....

"Karta pole mil midagi, sest sa oled siis juba surnud." Sõnas Jake mu lause üle irvitades.

"Siis ma tulen sind kummitama!" Ütlesin solvunult ja mu jaög libises plekist aknaäärel. Vajutasin silmad kinni ja hoidsin hinge kinni.

"Võid nüüd üles ärgata, sa oled täiesti elus." Sosistas Jake mulle.

"Ma ei suuda uskuda, et ma seda teen." Laususin ja võtsin ta käest kinni. Ta hoidis mu käest tugevasti kinni ja ma sain om jala aknaraami otsa upitada. Kogu mu keha värises kuid lükkasin siis vasaku jalaga end sinna ülesse. Jäime Jake'iga samale aknaäärele. Meist natuke üleval pool oli Gabrieli aken. Kuna Jake oli must pikem, lükkas ta akent natuke ja aken lõi siis end väljapoole lahti. Ta aitas mu käed aknalauani sirutada ja võttis siis mu puusade ümbert kinni. tõukasin end ära ja ta upitas mind aknast sisse. Järgmisena ronis tema sisse ja ma panin oma taskulambi tööle. Jake võttis oma seljakoti seljast ja võttis sealt mingi pudeli. Ta ulatas selle mulle ja ma võtsin selle kõheldes vastu. Lase seda mõlemi poisi kulmudele. Seletas ta ja seda ma ka tegin. Raputasin seda õrnalt ja lasin siis sealse vahu mõlemi poisi kulmudele ja vaatasin Jake poole. Ta tegeles parasjagu nende sahtlites tuhnimisega.

"Mida sa teed?" Sosistasin talle. Ta lehvitas mulle mingi kilekotiga milles olid mingid väikesed kalad. Surnud muidugi. Ta toppis neid erinevatesse sahtlitesse.

"Natuke head lõhna neile..." sõnas ta ja läks vannituppa. Kõndisin kapi juurde ja tõmbasin selle lahti. Ei leidnud seal mitte midagi huvitavat ja läksin siis vannituppa. Jake oli seal äravoolutorud rätikutega kinni toppinud ja keeras kraanid tööle.

"Kähku nüüd." Sõnas ta ja tõttas tagasi teisse tuppa. Ta tuhnis oma kotis ja andis mulle mingi paberi. Tuhnis siis veel ja andis mulle mee purgi.

"Aitäh, et kaasa võtsid." Sõnasin ja kõndisin magavate poiste juurde. Tilgutasin nende juustesse ja voodisse mett. "Mida ma selle paberiga teen?" Küsisin sosinal Jake'i käest kes mingi purgiga ukse poole kõndis.

"Pühi kulmud ära." Sõnas ta irvitades. Tegin seda ja volaaa.. nendel polnud enam kulme. Kui tõmasin Gabrieli toakaaslasel teise kulmu ära, tundus ta mulle kuidagi tuttav. See oli punapäine poiss, kellega ma olin ballil tantsinud.

"Sorry." Laususin talle tasakesi.

"Lily!" Hüüdis Jake mulle tasakesi naerdes. Vaatasin tema poole ja nägin kuidas ta ukse lahti tõmbas.

"See oli lahti!" Sõnas ta irvitades ja ausalt, ma pidin naerust püksi tegema.

"Mine võtta mu kotist kilekott. Küll näed mis seal sees on ja kalluta see Gabrielile peale. Kõndisin kikivarvul ta seljakoti juurde ja võtsin sealt kilekotti.

"Päriselt?! Pudruks tambitud sõnnik?!" Küsisin talle otsa vaadates. Ta oli parasjagu ametis ukselingi värvimisega. Ta plätserdas sinna mingit lima peale. Ta viskas mulle ainult korra lõbustatud pilgu ja tegeles siis edasi. Läksin Gabrieli juurde ja tegin kilekoti lahti. Olete kunagi laudas või tallis käinud? Vot just selline hais tuli sellest välja. Kallutasin selle Gabrieli voodisse ja vaatasin Jake'i poole.

"Ma olen valmis." Sõnasin ja nägin kuidas ta ukse kinni lõi. "Jake!" Üritasin veel teda peatada. Siis sai ta aru mida ta tegi. Ta pani selle ukse kinni, ja selle link oli mingi limaga koos. Toetusin jahmatunult öökapile, mis mu taga oli ja sealt üks äratuskell kolksuga maha kukkus. Jake tormas oma kotini ja viskas selle üle õla. Nägime kuidas Gabriel ülesse ärkas ja segaselt meie poole vaatas. me hakkasime aknast välja tormama. "Mine, mine, mine!!" Hüüdsin Jakeile ja ta viskas oma koti lihtsalt aknast alla, ronis siis ise välja ja tõmas mind enda vastu. Lõin jalaga akna kinni ja oleksin peaaegu alla kukkunud. Peaaegu. Üritasime allapoole ronida, kuid Gabriel lõi oma akna lahti ja see lükkas Jake'i, kes parasjagu minust kinni hoidis. Tundsin kuidas selg ees alla hakkasime kukkuma. See oli vaba langemine. Kukkusin kiljudes koos Jake'iga alla, kes minust tugevasti kinni hoidis. Ta surus mind enda vastu ja peagi tunnetasin valusat kukkumis. Põrkasin vastu lund ja röögatasin siis.

"Jake?" Küsisin ja üritasin end ümber pöörata. Vaatasin enda kõrvale ja nägin seal Jake'i, kes ei liigutanud ja ta ümber oli verd. Nali. Ta ajas end tasakesi püsti ja näis üpris korras...

"Tra ma ütlesin, et me kukume alla!!" Röökisin talle, samal ajal nuttes ja naerdes.

"Rahu, rahu." Lausus Jake ja embas mind tugevasti. Peitsin oma pea ta kaelaõõnsusesse ja ma ise ka ei saanud aru, mida ma teen. Kas ma naeran või nutan? Viisin oma pea ülesse akna poole ja nägin seal Gabrieli, kes siis akna kinni tõmbas ja tagasi tuppa kadus. "Lähme." Sõnas Jake tasakesi ja tõmbas mind püsti. Ta jooksis oma seljakotini ja tõmas selle üle õla, siis tuli minuni ja võttis mu ümber kinni. Ikka nuuksudes hakkasime me tagasi tubade poole kõndima. Tundsin kuidas mu jalg jõhkralt valutas, kuid ei öelnud seda välja. Kõndisime tagasi majja ja hakkasime treppidest ülesse minema, kui mu jalga valu lõi ja ma peaaegu ümber oleks kukkunud, kui Jake mind kindlalt enda käega kinni poleks hoidnud.

"Kõik korras?" Küsis ta muretsevalt.

"Ei." Vastasin tõde välja öeldes. Ta võttis mind kiire liigutusega sülle ja tassis teisele korrusele. Kõndis siis enda toa ukseni ja tõmbas selle lahti.

"Miks sa mu siia tõid?" Küsisin naerdes.

"Kunu kui ma hakkaks sind sinu tuppa viima, ärataks see Amy üles."vastas ta ja asetas mu ühele kahest voodile pikali. Teine voodi oli katki, sellel polnud jalga. Tõmbasin endal jalanõud jalast ja heitsin sinna pikali. Jälgisin kuidas Jake omale kapist teki võttis ja selle tugitoolile viskas. Ta tõmas mulle teki peale kustutas siis tule. Kuulsin kuidas ta ise tugitoolile istus ja omale teki võttis. Kuna poiste toa akna juures oli latern, valgustas see kergelt tuba.

"Jake." Laususin.

"Ja?" Vastas ta mulle küsivalt.

"Kui sa tahad, siis sa võid mu kõrvale tulla." Laususin natuke piinlikult.

"Oled kindel?" Küsis ta.

"Mhmh." Vastasin noogutades ja ta tõusis tugitoolilt. Jake kõndias minuni ja ronis üle minu mu selja taha. Tundsin, kuidas ta oma käe ümber minu pani ja, kuidas ta õrnalt mulle kuklasse hingas. Mu kõhus hakkasid justkui liblikad lendlema, neid oli tuhandeid ja ma kartsin, kas ma üldse magama suudan jääda.