Õde, Ära Valeta Mulle. [Lõpetatud]

11.

Olen istunud enda toas kokku juba kaks päeva. Amy toob mulle vahepeal sööklast midagi kaasa aga ise keeldun ma sinna minemast. Kavatsesin esimest korda täna välja minna, seega vahetasin oma riideid. Võtsin omale veel jope peale ja tõmbasin saapad jalga. Võtsin oma telefoni ja kõndisin hiilides uksest välja. Jalutasin õue, kus oli veel valge, peagi hakkas hämarduma. Kuulsin, kuidas mu telefon helisema hakkas ja ma selle siis kätte võtsin. "Ema" seisis seal.

"Ja?"Vastasin.

"Hei kullake, kuidas sul läheb?" Küsis ta rõõmus hääl.

"Normaalselt, nagu ikka. Teil?" Vastasin talle ja kõndisin mööda teed koolist eemale.

"Vägagi hästi. Aga nüüd põhjuse juurde, miks ma helistasin." Lausus ta ja jätkas siis "Kuna peagi on jõulud, mõtlesime me isaga, et sa võiksid pühad meiega veeta ja Sammy igatseb sind." Lisas ta ja ma tean, et ta arvas kui ta seda ütleb, siis olen ma kohe nõus.

"Ja ma tahaks väga tulla." Sõnasin vastuseks.

"Siis on otsustatud. Mitmendal sa tulema saad?" Sõnas ta rõõmsalt.

"21 võin juba teile tulla, või 22.detsember." Laususin vastuseks.

"Tore. Näeme siis, ma pean nüüd lõpetama. Ole tubli ja varsti näeme!" Ütles ta hüvastijätuks ja ma vastasin samaga.

"Lähed jõuludeks koju?" Küsis mu tagant väga tuttav hääl.

"Mhmh." Vastasin talle ja pöörasin end ümber.

"Daisy." Lausus Jake, minust umbes 3 meetrit eemal olles ja vaatas mulle silma. "Lase ma seletan sulle." Sõnas too.

"Miks ma peaks sind kuulama?" Küsisin ja toppisin telefoni taskusse. Ta hakkas minuni kõndima ja ma astusin sammu tagasi. Ta peatus, kui nägi, et ma ei taha ta lähedust.

"Kuna need jutud on kõik valed. Keegi peale minu, Kevin'i ja Alby ei tea midagi." Sõnas ta ja ma jäin talle ikka vihaselt silma vaatama.

"Dianaga jah, ma läksin üle piiri. Kuid me olime täis. Ma ei saanud sinna midagi parata, et ma temaga voodis lõpetasin" sõnas ta ja meie vahel kestis piinlik vaikus. "Kui ta hommikul minu toast nuttes lahkus, kuna tal oli teises linnas poiss, nägid seda mõned inimesed. Paari päeva pärast võttis ta paberid koolist välja ja lahkus. Nii arvatigi, et ma olin teda... ära kasutanud." Jätkas ta ja astus paar sammu lähedamale.

"Ja Helena?" Küsisin kindlalt ja hoidsin käsi tugevasti rusikas.

"Helena tuli siia eelmine aasta. Kuid meie vahel polnud midagi. Me käisime lihtsalt läbi, sest....." jättis ta oma jutu pooleli.

"Sest?" Küsisin rangelt.

"Sest Helena oli mu õde!"käratas ta. Mu südamelt justkui langes kivi, kuid samal ajal oleks justkui teine sellele maandunud.

"Kuid me hoidsime seda saladuses. Me võisime näha välja nagu paar, kuid ma tegelikult lihtsalt kaitsesin teda. Ta oli mitmeid kordi saanud peks poisilt nimega Sten. Ma ei tea miks aga Helena ikkagi armastas teda. Üks õhtu nägin, kuidas Helena Steni uksest väljus, katkised riided seljas, naeratas ta ikkagi mulle otsa. Teadsin väga hästi, mida Sten temaga teinud oli. Vihkasin Steni ja soovisin ta surma üle kõige, vaatamata sellele, et ta oli kunagi mu parim sõber." Rääkis Jake, ning ta silmis oli näha viha.
" Viisin Helena enda tuppa ja küsisin mis juhtus. Ta rääkis mulle kõik ära ja viha minus aina kasvas. Saatsin ta enda uksest välja ja sealt edasi läks ta oma tuppa, sinna kus sina ja Amy praegu elate. Ilmselt keegi nägi teda katkiste riietega ja pooleldi pisarais minu toast väljumas. Sealt polnud juba raske otsuseid teha. Tormasin siis üpris pea Steni tuppa sisse, kuid ta oli läinud, tagasi ta enam tulnud pole..." jutustas ta ja vaatas siis mulle sügavalt otsa. "Järgmisel päeval leidsid õpetajad Helena surnuna. Tead kes ta leidis?! Minu ja Helena ema. On sul aimu kui raske see meie jaoks oli? Ja peale toibumist, polnud mul enam tahtmis vanu haavu torkima hakata. Ma ei teinud neist kuulujuttudest välja, mis minu, Diana ja Helena kohta käisid." Ta tegi väikse pausi.

"Siis saabusid siia sina. Tookord taksos arvasin, et näen kummitust, kuna sul pole aimugi, kui väga sa Helena't meenutad. Ma olin vihane, et keegi võis kanda nii kuradi sarnast nägu mu õega!" Sõnas ta natuke naerdes. "Kuid ma ei teeks sulle mitte kunagi haiget. Ma ei suudaks." Lõpetas ta ja nägin siis teda endast vaid umbes 30 sentimeetri kaugusel. Pisarad voolasid üle mu näo, kuid häält ma ei teinud.

"Anna mulle andeks, Jake! Lihtsalt Bella rääkis mulle ja siis ka Amy rääkis mulle ja siis need jutud klappisid ja siis ma kuulasin Amyt ja ma panin tähele neid asju mida sa tegid ja siis ma hakkasin sind eirama ja... ja siis ma...ma !" Hüüdsin kõkutades ja peitsin oma näo kätesse. "Ma olen idikas Jake! STUPID! Täpselt see, kuidas sa mind hüütsid ja veel hullem mõrd, kui Bella!" Lisasin ikka oma nägu peites. Ta võttis õrnalt mu käed mu näost ära ja naeratas mulle. Lasin oma käed rippu ja vajusin peaga vastu ta rinda. Ta käed võtsin õrnalt mu ümbert kinni ja üks neist silitas rahustavalt mu selga.

"Sa ei ole idikas, Daisu." Sõnas ta lohutavalt. Daisu... see pehmus selles sõnas, kui ta seda ütleb. Ta rõhutab nimes 'D' tähte ja 'U'd on peaaegu võimatu kuulda. "Mina olin see, kes oleks pidanud sulle rääkima." Jätkas ta ja tegi mu pealaele kerge musi. Raputasin oma pead ta rinna vastas. Asetasin kõhklevalt oma käed ümber tema ja kallistasin teda vastu.

"Sa värised." Sõnas ta murelikult. "On sul külm?" Küsis ta siis oodatud küsimuse. Raputasin ta vastas pead.

"Ei." Laususin talle vastuseks.

"Nüüd, mil sa kõike tead, kas ma näen su armast näolapikest homme hommikul söögilauas?" Päris ta rõõmsalt. Noogutasin talle.

"Kui nüüd nägemisest rääkida siis kas sul on jõuludeks plaane?" Küsisin talle otsa vaadates. Ta mõtles natuke ja vastas siis.

"Ei." Sõnas ta.

Kaks nädalat on möödunud sellest, kui me uuesti Jake'iga ära leppisime. Koolis on käia veel kuu, loodetavasti läheb see hästi.

"Ei!" hüüdis Amy naerdes, kuid samas flirtiva häälega ja kõik naersid. Vaatasin neile küsivalt otsa, kuna mul polnud aimugi, millest nad räägivad.

"Miks sa pidevalt oma mõtetes ära oled?" küsis Amy natuke solvunult kuid muretsevalt. "Ära isegi mõtle, et sa kavatsed nüüd veel ühe nädala selline olla. Jake läks lihtsalt korraks reisile, küll ta tuleb!" lausus ta siis rõõmsalt. Jah, Jake ja ta ema läksid nädala eest Hispaaniasse, tänks....

"Ma lähen jalutan." sõnasin ja tõusin lumiselt pingilt püsti. Jalutasin mööda peateed, kus lumi oli laiali lükatud. Panin omale kõrvaklapid pähe ja muusika mängima. Kõndisin mööda teed, samal ajal palvetades, et see nädal kiiremini läheks. Kahetsen nüüd hetke, mil ta tuli mulle eelmisel õhtul ütlema, et ta läheb järgmine päev Hispaaniasse. Olin sellel päeval niigi kurb, kuna minuni oli jõudnud teade, et mu vanaema suri. Olin temaga väga lähedane olnud, seega ajas see mind veel rohkem närvi kui ta lausus, et läheb Hispaaniasse. Röökisin siis ta peale, et mul polegi teda vaja ja nii edasi... Loodan, et ta saab aru, et ma ei mõelnud seda. Rohkem ma teda näinud ei ole.... Kõndisin suurte kivist väravateni ja jäin selle posti vastu toetuma. Mu kõrvaklappidest tuli parasjagu laul nimega "When The Darkness Comes" . Mõtlesin selle laulu sõnadele ja see läks nii hästi minu ja Jake'iga kokku.

"I'll be here waiting, hoping, praying, that, the sky will guide you home...." laulsin tasakesi kaasa. "When you're feeling lost, I'll leave my love hidden in the sun, for when the darkness comes...." Vaatasin juba lootusrikkalt teele, kuid sealt ei tulnud ühtegi autot. Mul oli juba tunne, nagu ta astuks iga hetk kusagilt puu tagant välja ja tuleks minu juurde... Kuid teda ei tulnud. Ohkasin tasakesi ja hakkasin siis tagasi kõndima.

Jah, jälle vist üks natuke igav osa... 😔 Aga loodan, et saite mõnele küsimusele juba vastuse. Uus osa tuleb loodetavasti juba varsti, eks siis näib mis saama hakkab.
Teate väga hästi vist juba, et soovin teile kõike head ja paremat! 😃😄

Aitäh ka 300 vaatamise eest, mis natuke aega tagasi täitus! ❤

-FallenName