Õde, Ära Valeta Mulle. [Lõpetatud]

3.Osa "Tõde mu minevikust ja Jake"

Kuulsin vaikset rääkimist. Ilmselt oli üheks rääkijaks keegi naine ja teine mees. Pilgutasin mitu korda silmi kuni sain oma silmad korda. Vaatasin tühja kergelt helesinist lage mis mu kohal oli. Tundsin kuidas mu kõht valutas ja pea sammuti. Pöörasin pea aeglaselt paremale ja mõistsin siis, et olen umbes haigla taolises ruumis. Mu süda hakkas aina kiiremini lööma, hingasin sügavamalt ja kiiremini. Üritasin end käte abil püsti ajada, et sealt ära joosta. Kõik mälestused - tagasi. Tegutsesin justkui läbi une. Kõik oli kuidagi hägune, kuid samas kartsin ma kohutavalt. Lülitusin justkui endast välja. Kuulsin kuidas keegi mind 'preili Claadi'ks hüüab ja oma käed mu takistamiseks mu õlgadele asetas. Mu pilt silme ees hakkas tagasi normaalseks tõmbuma, justkui niiskelt klaasilt oleks pühitud vett. Nägin enda juures seda meest kelle juures pildistamas käisin.

"Preili Claadi. Minu nimi on Doktor Mashron. Te ei tohi veel end püsti ajada. Puhake veel, te olete heades kätes."lausus ta ja lükkas mind ettevaatlikult tagasi selili. Üritasin end rahustada ja tuletasin endale meelde, et see mis minevikus oli ei tule tagasi. See ei tungi mu tulevikku.

"Kuidas ma siia sattusin?" Küsisin samal ajal härra Mashroni perekonnanime üle muiates.

"Sind tõi siia.... küll sa ise näed." Muutis ta oma lause lõppu.

Pööritasin silmi.

"Kui kaua ma siin olnud olen?" Küsisin siis lootes, et saan seekord ka vastuse.

"Peaaegu 20 tundi." Vastas ta, samal ajal oma käekellale pilgu heites. Jäin korraks mõtesse, kuni mu pilgu püüdsid kolm karikakart mis vaasiga mu voodi kõrval olid.

"Aa ja ära teinekord karikakraid nopi. Need on kooli omanikule vägagi tähtsad - meenutavad talle kedagi." Lisas härra Mashron. "Su sõbranna Amy on sind tihti vaatamas käinud. Sa oled siin nii vähe aega olnud aga sul on juba sõber. Suur saavutus ju." Ütles ta rõõmsalt.

"Millele te sellega vihjate?" Pärisin.

"Loomulikult sinu paberite järgi." Vastas ta.

"Vabandust aga mis paberite?" Esitasin uuesti küsimuse. Ilmselt oli see tema arust väga naljakas, kuna ta muigas omaette.

"Et siia kooli sisse saada pidid su vanemad teatud paberid ära täitma. Nad saatsid meile need ja vastasid. Nad kirjutasid ka, et sul ei läinud eelmises koolis just kõige paremini." Seletas ta mulle lahti.

'Miks mina midagi nendest dokumentidest ei teadnud? Helistan pärast emale.' Mõtlesin.

Arst tõusis mu voodilt püsti ja koht kus ta istunud oli tõmbus tagasi sirgeks.

"Ma lähen nüüd. Õhtul saad tagasi oma tuppa." Lausus ta veel ja lahkus siis.

Sulgesin hetkeks silmad kuid kuulsin siis koheselt ukse sulgemis häält ja tõtakaid samme.

"Sa ehmatasid mu peaaegu surnuks!" Hüüdis see hääl ja toetus vihaselt mu metallist voodi äärele. Avasin ehamatusega oma silmad. Mu jalge juures oli Amy, kes näost väga vihane oli.

"Hei Amy." Ütlesin ja vaatasin talle rahulikult otsa. Ta jälgis mind ikkagi väga vihase pilguga. Peagi ta rahunes, ning hüppas mu voodile. Ta jäi sinna räatepistes istuma ja vaatas mulle kindlalt otsa.

"Nüüd on mul sulle 3 küsimust, millele sa vastama pead!" Ütles ta nõudlikult lõug ees. Noogutasin talle vastuseks.

"Esiteks." Alustas ta ja näitas mulle ühte sõrme. "Mida kuradit sa eile seal välja tegid?!" Hüüdis ta mulle.

"Ma lihtsalt kõndisin ümber koolimaja, kuni Bella mulle peale sattus." Vaatasin rahulikult enda üle naerdes. Ta viskas mulle kiire kritiseeriva pilgu ja näitas siis sõrmedel kahte.