Õde, Ära Valeta Mulle. [Lõpetatud]

17. Kiri emalt

Istusin oma toas toolil, vahtides telefoni, millele iga natukese aja tagant Jake'i nimi ette lõi. Olin vajutanud ammu oma telefoni hääletule, et mitte temaga rääkida. Siiski oma südames ootasin ma, et ta helistaks. Vahed kõnede vahel hakkasid venima aina pikemaks - ilmselt hakkas ta lootust kaotama. Olin ta öisele bussile viinud, lausumatta talle sõnagi. Ilmselt sai ta üpris haiget, kui ma ta niisama bussijaama viisin ja kui ta mind suudelda püüdis hüvastijätuks, ta eemale lükkasin. Kohe kui buss, koos Jake'iga minema oli sõitnud kukkusin ma seal parklas põlvili ja hakkasin nutma. Kuidas saavad inimesed mulle nii teha?! Nad oleks võinud mulle rääkida, et olen lapsendatud. Peale Jake'i ära saatmist on ta mulle juba umbes 50 vastamatta kõnet teinud. Unustasin vist mainida, et olin talle saatnud pildid dokumentidest, kus oli kirjas, et ma olen ta kaksikõde. Vahtisin, silmades pisarad oma bonsai puud, mis oli täielikult surnud. Puu all oli Jake'i kingitus. Tõmbasin selle mullast välja ja pigistasin seda oma käes. Hakkasin üha rohkem nutma, mõeldes sellele, et kuidas ma peaksin nüüd Jake'i uuesti nägema.

"Daisy." Kuulsin oma ema häält ukse tagant. Nägin, kuidas ukse link alla vajus ja uks aeglaselt lahti tehti.

"Daisy. See pole maailma lõpp." Sõnas ta ja ma viskasin esimese ettejuhtuva asja vastu tema taga olevat seina putuks.

"Kaduge minema!" Röökisin talle, aina hüsteerilisemalt nutma hakates. Ta seisis mu toa ukse juures nagu kivikuju, õrnalt värisedes. Järgmiseks võttis ta oma kargud ja lahkus neile toetudes toast. Kuulsin, kuidas mu telefon taaskord helisema hakkas ja krahmasin selle omale kätte. See oleks äärepealt ka vastu seina lennanud, kui ma sellel olevat helistaja nime polnuks lugenud.

"Jah?" Vastasin väriseval toonil Amy'le.

"Ma tahtsin öelda,et ... Kas midagi juhtus? Miks su hääl nii veider on?" Muutis ta oma lauset.

"Juhtus palju rohkem, kui 'midagi'." sõnasin ja tõdesin, et ma tahaks lihtsalt kõik välja röökida.

"Tahad sa sellest rääkida?" Küsis ta muretsevalt.

"Sa pead temaga rääkima, kuna mõtle, mis tunne see on kui sa teda alles koolis näed. Ürita siis talle kõik ära selgitada." Andis ta mulle nõu, kui ma olin talle kõik ära rääkinud.

"Selles ongi asi. Ma ei näe teda enam. Ma võtan paberid välja ja lähen teise kooli. Sorry." Sõnasin vastuseks.

"Mida?! Daisy sa ei tohi...."hüüdis ta, kuid ma ei lasknud tal lõpetada.

"Amy! Ma ei taha teda näha! Lepi sellega!" Hüüdsin ja vajutasin kõne kinni. Viskasin oma telo lauale ja viskasin end voodile pikali. Kaisutasin seal natuke oma patja ja peagi uinusin.

Kuulsin mingit häält oma laualt. Häirituna tõusin ma voodil istukile ja mõistsin siis, et see oli mu telefon. Sõimasin seda natuke ja marssisin siis laua juurde. Helistajaks oli võõras number. Otsustasin, et panen kõne kinni, kuid vajutasin hoopis vastamis kohale.

"Jah?" Küsisin siis ja silusin oma juukseid.

"Kas ma räägin Daisy St... Claadi'ga?" Küsis teisel pool olev naisterahvas, kelle hääl mulle nii tuttav tundus.

"Jaaah..." venitasin natuke.

"Ma tean, et see võib sulle praegu raskelt mõjuda aga ma olen Jake'i... ja sinu ema." Rääkis ta mahedal ja rahulikul toonil.

"Proua Starway?" Küsisin igaksjuhuks.

"Ohh ära prouata mind. Sa võid mind kuidas iganes kutsuda." Sõnas ta lahkelt.

"Kas Värdjas sobib?" küsisin õelalt ja panin kõne kinni. Ma vihkan kõiki inimesi enda ümber. Mõtlesin seal seistes natuke, kui kuulsin siis oma telefonis piiksu. Viisin pilgu oma telole ja seal oli lugematta sõnum. Klõpsasin selle lahti.

Daisy,
Mõistan täielikult, miks sa nii käitud. Sul on õigus mind kutsuda nii nagu tahad. Ja parem mulle ongi. Sõima mind nii palju kui tahad, sest mu tegu oli väga vale. Siiski loodan, et saame peagi kohtuda. Sellepärast kutsungi sind külla, et saaksime paremini tutvuda. Ootan sind meeleldi külla vaheaja viimasel päeval. Aadressi peaksid sa juba Jake'i käest teadma. Ootan sind kella 17.00iks. Tule julgelt sisse!

P.S! Jake'i pole kodus. Saame omavahel rääkida.

Merilyn

Vaevalt ma kohale lähen. Pealegi, vaheaja lõpuni on jäänud vaid viis päeva. Seisin natuke aega püsti, samal ajal mõeldes, mida edasi teha. Kui endas selgusele jõudsin, hakkasin telefonis numbrit valima. Vajutasin helistamise peale ja asetasin oma samsungi taaskord kõrva juurde.

"Jah, Daisy?" kuulsin teisel pool tädi Violett'i häält.

"Hei. Mina siin. Ma tahtsin sult midagi tegelikult küsida." Sõnasin ma.

"Küsi aga julgelt." Vastas ta rõõmsalt.

"Kas sa teadsid, et ma lapsendatud olen?" Küsisin siis tõsiselt. Teiselt poolt oli kuulda ohet.

"Sa said siis teada? Jah, ma teadsin. Olen neile alati öelnud, et mida varem nad selle sulle ära räägivad, seda kergem." Rääkis ta.

"Tädi." Sõnasin nuuksudes. "See poiss, kellest ma rääkisin. Ta on mu vend. Jake... Satrway.." jutustasin ja pigistasin silmad kinni.

"Mul on nii kahju, Daisy." Sõnas ta lohutavalt.

"Sul on õigus. Nad oleks pidanud mulle varem rääkima. Nelja kuu eest oleks täiesti sobilik olnud!" Purskesin nutma.

"Daisy." Rahustas ta mind. "Ma tuleks sinna aga ma ei saa.. mul on vaja veel hunnikutes tööd teha. Mul toimub umbes kahe nädala pärast reis Los Angelesse.... ei ma ei soovi seda kangast..." rääkis ta vahepeal kellegi teisega. "Ma pean minema, Daisy. Palun, ole tugev!" Ütles ta lõppu veel paar rõõmsat sõna ja peagi oli telefonist piiksumist kuulda. Langetasin siis telefoni ja asetasin selle lauale. Kõndisin tormates enda toast välja, vannituppa. Tegin kraani lahti ja lasin vanni vett. Keerasin ka äravoolu koha kinni. Istusin vanni serval ja ootasin, kuni sinna vett kodunes. Mõne aja pärast keerasin kraani kinni, sammuti ka vannitoa ukse. Võtsin omal riided seljast ja asetasin need mustapesukorvi. Ronisin vanni sisse ja jäin sinna istuma, hoidsin ümber jalgade kinni ja toetasin oma pea põlvedele. Tahest tahtmatta meenusid mulle Jake'iga koos veedetud ajad....isegi kui neid polnud palju. Pisarad kogunesid mu silmadesse ja voolasid sealt mu põlvedele, kust siis sujuvalt mööda jalga vannivette voolasid. Virutassin vihast, mis minu sisse oli kogunenud rusikaga vastu seina ja otsustasin end ära pesta. Mitte ainult mustuse, vaid ka tunded, mida Jake'i vastu tundsin. Ilma nendeta oleks edaspidi kergem...

Jah, selle osaga läks väga kaua ja see on lühike. Ma ei too vabanduseks, et mul polnud mõtteid vms.. Ütlen ära, et mul on mõtteid. Ma tean täpselt, kuidas lugu edasi läheb aga ma ei oska neid lausetesse panna. Kes on ise kirjutanud, võibolla teab seda tunnet. Ma polegi vist teile veel ühte asja soovinud.... ILUSAT VAHEAEGA! Kõige toredam aeg aastast on alanud väga.... "ilusate" ilmadega. Aga jah, uus osa tuleb kiiremini, kuna mul nüüd vaheaja alguses aega jagub ja mõtteid on ka väga palju. :) Seni kaua aga, ilusat suve kõigile !

(mul on sellise näruse osa üle isegi piinlik)

-FallenName