Õde, Ära Valeta Mulle. [Lõpetatud]

18. Kohtumine emaga

Voltisin kokku viimased teksad ja asetasin need siis oma kotti. Tõmbasin luku kinni ja vinnasin koti üle õla. Võtsin laualt oma telefoni ja hakkasin alla sammuma, seljas mustad teksad ja valge õhule pluus. Kõndisin enda toast välja, mille taga Sammy pikutas. Too lehvitas rõõmsalt oma sabaga ja ajas end siis püsti. Kõndisime koos alla, esikusse. Viskasin oma koti seina juurdr ja tõmbasin omale saapad jalga. Kui jalas, kõndisin veel korra elutoa uksele ja vaatasin seal istuvaid kasuvanemaid.

"Ma hakkan minema." Sõnasin ja lahkusin ukse juurest.

"Daisy! Oled kindel, et saad ise? Emps oleks võind sind ära viia." lausus Tobias samal ajal kui ma Sammyt paitasin ja kallistasin.

"Ta pole mu ema! Ja pealegi olen ma 18 täis. Ma tean, mida teen." Hüüdsin ja kõndisin asjadega uksest välja. Seadsin oma sammud bussijaama poole, et sealt lahkuva bussiga oma päris ema juurde sõita. Olin endale selgeks teinud, et sellest kohtumisest poleks mul nii või naa pääsu. Kui ma koolist lahkuda tahan, pean ma nagunii tema juures oma dokumente välja võtmas käima. Siis oleks meie kohtumine veelgi vaenulikum ja piinlikum. Kott õlal, kõndisin ma üle lumise tänava, kus üksikud lapsed õues kilkasid ja lumememme ehitasid. Iga kord, kui järgmise sammu tegin kostus mu jalge alt krabin, mida lumi tekitas. Pöörasin ümber nurga, kus üks mu isaga arvatavasti sama vana mees autot lumest puhtaks kraapis ja samal ajal talve sõimas. Kõndisin tänava lõppu, kust läksin üle tee ja nägin juba natuke eemalt bussi-ja rongijaama silti. Mäletan väga hästi, kuidas siit oktoobri keskel minema olin hakanud. Rongiga teise linna ja eksisin seal ära. Siis aga leidsin takso ja taksos tutvusin ma... Jake'iga. Raputasin oma peast Jake'i välja ja lisasin sammu, et enne bussi tulekut ilusti bussijaamas olla. Sisenesin klaas ustest bussijaama, mille ühte seina katsid suured aknad, et seest oleks saabuvaid busse näha. Kõndisin inimtüjas bussijaamas letini, kust omale pileti sain osta. Vaatasin leti juures olevaid tabeleid, kus olid kirjas busside ja rongide lahkumis ajad. Mul on kaks võimalust. Minna rongiga kooli, või bussiga oma ema juurde. Kaalusin mõlemeid otsuseid ja ostsin siis omale pileti. Mul on veel 5 minutit aega. Istusin ühele plastmassist toolile ja nägin siis koheselt, kuidas buss parklasse sõitis. Krahmasin oma asjad ja jalutasin bussijaamast välja, bussi juurde. See avas just oma uksed ja ma esitasin pileti. Istusin üpris ette, akna alla ja jäin ootama, et buss väljuks. Peagi see seda ka tegi.

Sõit kestis 2 tundi, mis suutis mind totaalselt ära väsitada. Kell oli saanud just 16.00, kui ma bussiuksest väljusin. Täiesti võõras koht. Kõndisin uuesti bussijaama sisse ja ostsin sealt omale järgmise pileti. Läksin õue ootama, kuna ka see buss pidi üpris kohe jõudma. Peagi sõitis parklasse üks väikene buss. Lugesin selle eest kuhu see suundub ja läksin selle peale. Nagu ikka, esitasin pileti ja ostusin maha. Väljusin juba teises peatuses, et sealt jalksi edasi kõndida.

"Nonii.... see pruun maja peaks olema kohe ümber selle nurga." Sosistasin ja keerasin ümber nurga. Seal see oligi. Ainult see oli arvatavast suurem. Väljast võis öelda, et sellel oli 3 korrust. Jooksin üle tee, majani ja vaatasin maja numbrit. 45. Lasin ukse juures uksekella ja vaatasin siis oma telolt kella. 17.06. Olin hiljaks jäänud. Kuulsin seestpoolt samme ja peagi tehti uks lahti. Mulle vaatas otsa sama, pruunikate juustega proua.

"Tere, Daisy." Sõnas ta rõõmsalt.

"Tere." Vastasin ja viisin oma pilgu maha.

"Tule nüüd sisse!" Dõnas ta veel rõõmsamalt ja läks ukse juurest eemale. Sisenesin sooja majja, juba esik oli ilusam, kui minu eelmine kodu. Helepruun, puidust põrand, akende ees samat karva rulood. Tõmbasin oma koti üle õla ja asetasin lauale, millel oli ilus lillevaas, koos lilledega. Võtsin omal jope seljast ja Merilyn pani selle kappi rippuma. Tõmbasin ka oma saapad jalast ja asetasin need teiste saabaste juurde, mis kapi lähedal olid.