Õde, Ära Valeta Mulle. [Lõpetatud]

19. Osa "Tagasi kooli ja välja"

"Aitäh." Laususin, kui Marilyn mind kooli ees maha lasi. Lõin auto ukse kinni ja too vuras siis kooli taga olevasse parklasse. Kõndisin kooli ustest sisse ja seal oli kõik nagu varem. Trepid ikka seal kus kunagi, söökla ukse seal kus varem. Mitte midagi polnud muutunud. Oli kuulda, kuidas inimesed siin-seal kõndisid ja lobisesid. Jalutasin tasakesi, kott käekõrval treppidest kolmandale korrusele ja sealt toa number 74 juurde. Vajutasin ukselingi alla ja tõmbasin ukse lahti. Nägin, kuidas Amy oma arvutilt mulle pilgu tõstis ja siis koheselt rõõmsaks pahvatas.

"Daisyy!" Hüüdis ta ja jooksis rõõmsalt minuni. Ta kallistas mind nõnda tugevalt, et ma oleks peaaegu ära lämbunud.

"Ma teadsin, et sa tuled tagasi!" Hüüdis ta rõõmsalt ja tegi mulle põsele musi.

"Amy!" Vingusin ja lükkasin teda õrnalt eemale.

"Kuidas sul läheb?"küsis ta, kui riideid vahetama hakkas ja mina oma asju kappi toppisin.

"Normaalselt, ma arvan..." sõnasin ja võtsin kotist välja eraldi kotikese, kus olid asjad, mida ma kodus ära ei jõudnud pesta.

"Kas sul on kõht tühi? Minul igatahes on... mõtlesin, et läheks sööma." Küsis ta ja askeldas laua juures, samal ajal, kui mina oma vajalikud tarbed vannituppa viisin.

"Minu poolest võib minna!" Vastasin rõõmsalt ja kõndisin tagasi magamistuppa, kus Amy juba valmis oli. Too lükkas omale veel jalanõud jalga ja väljusime siis uksest.

"Kuidas sul ema juures läks?" Küsis Amy, kui ukse lukku oli keeranud.

"Ta on väga sõbralik... neil on ilus maja ja kenad asjad aga ma ei usu siiamaani, et ta mu ema on... Kas ei peaks nagu tekkima mingi tunne, et ta on su ema või midagi?" Küsisin õlgu kehitades.

"Ei oska eriti aidata... kui peaks kunagi selguma, et ma olen adopteeritud, siis võibolla oskan aidata." Muigas ta vastuseks. "Aga Jake? Sa ei karda, et sa võid teda iga hetk kohata?" Küsis ta siis ja me astusime koos viimaselt trepi astmelt alla.

"Ma ei karda temaga kohtumist, ma kardan seda, mida ta öelda võib." Sõnasin ja Amy vaatas mind kuidagi veidralt.

"Kas need nagu pole samad või?" Küsis ta, kui me sööklani hakkasime jõudma.

"Ahh, ükskõik." Lõin käega ja sisenesin sööklasse. Seal ta oli. Istus nagu ikka lauas, kus muidu ka mina ja Amy istusime. Rääkis Alby'ga. Jäin seisma, Amy minu kõrval ka põrnitsesin neid kahte. Sööklas, kus enne käis paras plädin, oli nüüd vaikseks jäänud ja kõik vaatasid kordamööda mind ja Jake'i. Ainukesed, kes sellest välja ei teinud, olid Jake ja Alby.

"Lähme, Daisy." Toksas Amy mind, et sööma minna. Nägin, kuidas Alby mind märkas ja siis Jake'ile sosistas. Jake'i peas käis vist läbi millioneid mõtteid, kuna ta näis üpris ehmunu välja. Siis ta pööras aeglaselt oma pea minu ja Amy suunas.

"Amy. Kas kogu kool teab, et ma olen Jake'i õde?" Küsisin sosinal.

"Ei...minu teada mitte." vastas ta venitades.

"See viib Jake'i jälle sitta olukorda, sinna, kus ta kunagi Helenaga oli." Sosistasin.

"Mida?" Küsis Amy, kes mind ei kuulnud. Nägin, kuidas Jake toolilt tõusis ja meieni sammuma hakkas. Iga samm, mille ta tegi, pani mu südame aina kiiremini taguma. Peagi jõudis ta meieni.

"Ma tahan sinuga rääkida." Sõnas ta nõudvalt.

"Räägi." Vastasin samamoodi.

"Mitte siin!" Sosistas ta ja võttis mu käest kinni. Tõmbasin selle koheselt lahti ja vaatasin teda kulm kortsus.