Õde, Ära Valeta Mulle. [Lõpetatud]

15. Kingid ja .....

Tundsin kuidas keegi mu otsaesisele hingab. Teadsin küll, kes see oli kuid kavatsesin siiski silmad lahti teha ja igaksjuhuks järele kontrollida. Avasin silmad ja vaatasin talle otsa. Kuna ta veel üleval polnud, otsustasin, et toon laualt oma telefoni. Tõusin tasakesi istukile ja kui voodil püsti hakkasin tõusma, tundsin, kuidas mind käest tagasi tõmmati. Kiljatasin korra ja sulgesin siis silmad. Avasin need siis uuesti ja avastasin end pikali Jake'i pealt.

"Sorry." Sõnas ta ja teda oli nii armas punastamas näha.

"See pole midagi, mille pärast..." hakkasin juba ütlema, et pole mõtet vabandada kui tundsin mille pärast ta vabandas. Ta käsi oli kukkumise ajal läinud mu pluusi alla.

"Kas midagi juhtus?!" Küsis mu ema juba varakult ja uks löödi lahti. Ta jäi sinna koos isaga väga kohkunult seisma ja me vaatasime mõlemid neile otsa.

"See pole nii nagu see paistab!" Hüüdsin.

"Vabandust, et me teid segasime." Sõnas emps siis ja lahkus.

"Ma ei kujuta ettegi, milline hommikusöök sellest tuleb!" Sõnasin ikka Jake'i otsas olles.

"Me jagame täna kinke. Tead ikka jah? Loodame, et nad selle selleks ajaks unustavad." Ütleian naerdes.

"Loodame." Vastas ta ja liitus mu naeruga. Kui rahunenud olime, ajasin end istukile ja sealt juba püsti. Kõndisin oma laua juurde ja võtsin sealt pma telefoni. 09.12 seisis seal. Panin selle tagasi lauale ja kõndisin oma koti juurde, mis eilsest saadik voodi kõrval maas vedeles. Võtsin sealt omale helesinised teksad ja valge T-särgi, millel oli suur heleroosaga kiri 'Secrets'. Viskasin pluusi voodile ja võtsin siis hoopis kapist ühe, mille sinna olin jätnud enne ära minekut. Kuulsin, kuidas Jake ka askeldama hakkas ja vahetasin seega riided ära. Kui valmis, käisin veel wcs ja kõndisin siis oma tuppa tagasi.

"Valmis?" Küsisin ja vaatasin Jake'ile naeratusega otsa. Too noogutas ja kõndis siis minuni. Jalutasime koos trepist alla, suundudes köögi poole. Jõudes söömistuppa, nägin seal koheselt oma ema. Too istus laua taga, kohv käes ja luges raamatut, ees prillid.

"Hommikust, Emma." sõnasin ja vedasin Jake'i käest tirides endaga kaasa - kööki.

"Daisy. Ma tahan sinuga rääkida. Neljasilma alla, tule palun minu ja Tobiase tuppa." ütles ta, ikka veel natuke vihaselt. Pööritasi silmi ja vastasin siis.

"Varsti. Me sööme ära." Kõndisime külmkapi juurde, hakates sealt asju välja võtma. Leidsime sealt võileiva materjali ja tegime omale leibu. Oli kuulda mühatamist ja eemalduvaid samme. Kui valmis, suundusime laua taha.

"Mida sa juua tahad?" küsisin veel ja tegin uuesti külmiku ukse lahti.

"Mida sul on?" vastas Jake ja viis võileibadega taldriku lauale.

"Ammm... piim, jogurt, granaatõuna mahla, samuti saab ka kohvi või teed teha." vastasin ja vaatasin talle otsa.

"Ma võtaks mahla." vastas ta ja tuli tagasi kööki.

"Sama." sõnasin ja võtsin ülemisest kapist kaks klaasi, millesse siis mahla valasin ja lauale viisin. Istusime Jake'iga maha ja hakkasime einestama. Ei möödunud minutitki, kui mu isa, Tobias, trepist alla tuli ja minu ja Jake'i vasta istus, näol lahke naeratus nagu ikka. Ta võttis ühe meie võileibadest ja hakkas seda nosima.

"Daisy, kas me saaksime kohe rääkida?" oli kuulda eemalt ema häält. Ohkasin ja panin võileva käest.

"Oke!" hõikasin ja tõusin püsti. "Sina söö rahulikult, kui valmis mine ülesse." vaatasin Jake'ile otsa, vastuseks sain noogutuse. Kõndisin toast välja, ülesse ja sealt vanemate tuppa, kus Emma mind juba ootas. Kui olin voodile istunud ja tema minu ette kirjutuslaua taha, vaikisime me natuke aega.