Tüdruk, kes varjas, aga ei teadnud.

1.osa

Tõusen voodis istukile ja hõõrun oma silmi. Eilne õhtu oli väsitav, aga samas tore. Kõndida koos Johaniga mere ääres. Johan on minust aasta vanem poiss, kuid mitte enam kauaks. Ma saan ka juba ülehomme 17. Meie vahel on suur sõprus, ei midagi enamat. Minu mõtted katkestab Greete, kes minu tuppa astub. "Hommikust. Söök sai valmis. Tuled?" Noogutan, seejärel Greete lahkub. Greete on minu ema õde, ehk siis minu tädi. Kuigi ta on juba 36, on ta siiski hingelt teismeline. Seega toetab ta minu ideid ja mõtteid väga, kuid samas hoiab piiri, et mitte liialt sekkuda minu asjadesse. Greetele meeldib, kui kokkulepetest kinni peetakse. Seega on meil kokkulepe, et ma tulen õigel ajal koju ja me peseme vaheldumisi nõusid. Nii on see aastaid olnud. Greete on teadlik minu haigusest. Kuna ta ei tahtnud, et ma lastekodusse satuksin (äärepealt oleks nii ka läinud), võttis Greete minu hooldusõiguse enda õlgadele - seega on ta viimased seitse aastat mulle olnud vanemate eest. Õnnetusest rääkides, ma ei mäleta ühtegi hetke enne õnnetust. Mul justkui polekski olnud elu enne õnnetust. Kuid oma vanemaid, kes hukkusid, suisa natukene isegi mäletan. Arstid väidavad minu mälukaotuse kohta, et see on selline peatrauma, mille tagajärjel ei meenu patsiendile midagi, mis toimus enne õnnetust. Isegi, kui talle piltide abil aidata meenutada. See kõik on üks suur must auk.
Peale Greete on mul olemas ka minu lapsepõlvesõbranna Kertu, kes aitas sellest kõigest üle olla. Ta oli isegi mulle rohkem toeks, kui Greete. Kuid siiski - ilma nende abita oleks ma praegu kuskil lastekodus, nutaksin oma vanemate pärast ja elaksin seda kohutavat päeva üha enam üle. Sest jah, õnnetusele eelnevaid aastaid ja päevi ma ei mäleta, kuid õnnetuse päeva ise ma mäletan nii eredalt, et valus on meenutada.
See oli 05. aprillil 2009. Olin äsja saanud kümne aastaseks. Läksime ühte tuttavasse jäätise kohvikusse. Mina tellisin endale šokolaadi - ja maasikajäätise, isa kohvijäätise ja ema võttis laimijäätist. Kuid kui me lauda istusime, istus isa teise lauda, meist eemale. Kui ma ema käest küsisin, miks isa eraldi istub, siis ema vastas, et tal on vaja järele mõelda. Kui ma küsisin, mille järele, ta ei vastanud. Emal olid pikad kastanipruunid juuksed, mis veidi lainetasid. Seljas kandis ta heleroosat kleiti, mis oli minu lemmik. Selle peal kandis ta beeži mantlit ning pähe oli ema sobitanud musta kübara. Jalas olid tal madala kontsaga mustad saapad. Isa kandis seljas tumerohelist mantlit, jalas musti viigipükse ja musti kingi ning seljas ülikonda. Mina kandsin tumelillat kleiti, millele oli peale sobitanud hõbedase sätendava kardigani. Jalas olid mul punased baleriinad. Kui me olime lõpetanud, maksis isa vaikides arve ning me istusime autosse, et sõita lähedal asuvasse teatrisse. Kuid sinna me ei jõudnud, sest üks auto sõitis meile otsa... Edasi on pikalt must auk, kuni ma viimaks haiglas ärkan. Ma olen pikalt segaduses, kui mulle viimaks meenub õnnetus. Kuna olen nii segaduses, hakkan karjuma ja hüüdma vanemaid. Kui mind viimaks maha rahustatakse, läheb aega, kui nad mulle teatavad, et mul pole enam vanemaid. Ma ei söö mitu päeva, kuni viimaks ilmub palatisse Greete, kelle silmad on nutmisest punased ja näoilme murest murtud. "Oh, Elisabeth," kallistab ta mind viimaks nuttes. Kui ma koju saan, läheb mitu kuud mööda taipamaks, et vanemad ei tule enam koju. Iga öö ma elan seda päeva üle, kuni viimaks me Greetega psühholoogi juurde läheme, kust ma leian abi.
Tänaseks on see minevik. See oli kõige kohutavam aeg mu elus.
Greete toetas mind tookord ja on praegugi suureks toeks. Ka Kertu aitas mind toona ja aitab mind tohutult. Me Kertuga oleme justkui õed. Õed mitte vere, vaid südame järgi.
Tõusen püsti ja suundun riidekapi poole. Valin välja sealt sinised teksad, kollase topi ja musta pusa. Panen need selga ja seejärel suundun alla. Greete ulatab mulle singivõileivad koos kurgiga. Peale joon apelsinimahla. Vaatan kella ning hakkan kiirustama. "Kuhu nüüd? Sul on tervelt pool tundi aega," imestab Greete. "Üks asi tuli vahele," ütlen ja haaran oma koti. Seejärel võtan nagist oma musta mantli, heleroosa salli ja kindad ning valge mütsi. "Tšau!" hõikan uksel. Seejärel kiirustan bussijaama. Kui ma oleks seda päeva ette näinud, poleks ma kodust välja tulnudki.
-M.💖
Siin on uus jutt, mis loodetavasti teile meeldib😊 Tagasiside on alati oodatud💞
-M.💖