Tüdruk, kes varjas, aga ei teadnud.

11.osa

Kertu rõõmustas meid nähes. "Viimaks ometi. Ma nii muretsesin,hakkasin just Marguse juurde minema ja..." "Kertu,rahune," ütlesin sõbrannale, kes oli elevuses nagu väike tüdruk oma uuest mänguasjast. Tal oli hea meel, meil oli hea meel. "Aga tegelikult, ma oleks palunud sul minna tõepoolest Marguse jutule ja küsida Janno Muraka kohta. Ja öelda, et Johan on elus ja terve," sõnasin. "Kus te olite siis ometi?" küsis Kertu. "Mine palun Marguse juurde, see on pikem lugu," laususin. Kui Kertu oli läinud, vaatasin oma armunud pilguga Johanile otsa. "Kas sul pole külm?" küsis Johan hoopis ning suundus puid tooma.
Ka Kertu oli peatselt tagasi ning ütles: "See on kõik, mida ta mulle anda sai." Ta pani lauale üsna õhukese mapi. Informatsiooni ka nappis.
"Janno Murakas. Sündinud 1965.aastal. Kolis 2009.nda aasta lõpus siia külla. Elab üksi. Lapsi, naist pole. 2011.aastal tekkis konflikt ühe teise küla elanikuga, seoses maade jaotamisega. Külaelanik väitis, et see kolm hektarit maad kuulub talle. Janno väitis vastupidist. Lõpuks võitis siiski külaelanik, sest tal oli tõendeid. Kõige huvitavam oli aga asjaolu- 2012.aasta mais viidi mees psühhiaatria haiglasse, kus ta vajas ravi. Psühhika oli korrast ära. 2013.aasta aprillis sai haiglast välja. Elatist teenib juhutöödega," lugesin. "See on kõik?" vaatasin üllatunult Kertule otsa. "Mina ei tea. Margus vähemalt väitis, et rohkem ei ole. Et see vaid on. Mida ta enne siia külla tulemist tegi, on kirjas vaid ta eelmise elukoha protokollis. Siia seda üle ei kantud," vastas Kertu. "Sellest pole küll abi," sõnasin nördinult, olles ise ootuseid üles kruttinud.
|Mees ja naine| Naise pilk on paberites, kui ta ruumi astub.
"Niisiis, noored. Meil on..." jätab ta lause katki, sest märkab, et noori pole. "Sina jätsid ukse lahti?" küsib ta vihaselt mehe käest. Mees kehitab õlgu. "Sind lolli ka. Tahad oma tütart või ei taha?" "Tahan..." kostis mees vaikselt. "Siis otsi nad üles! Neetud küll!" Naine oli vihane, sest tema kaua plaanitud katse oli luhta läinud. Plika oli tal äärepealt käes, nüüd otsustas tema papake teda kaitsma hakata. "Lootku vaid, ma saan nad veel kätte," mõtles naine, ise olles äärmiselt vihane.
-M.💖