Tüdruk, kes varjas, aga ei teadnud.

6.osa

"Jah?" küsisin. "Tahtsin kontrollida, kas te veel seal olete," naljatas Johan. "Jäta," manitsesin. Vanades keldrites ei või kunagi kindel olla, sest need võivad kokku variseda või juhtub midagi muud. Kuid seekord seda ei juhtunud. Johan tuli natukese aja pärast välja, käes korv erinevate asjadega. "Vaadake. Ma leidsin palju mahla, hapukurki ja muud." "Nüüd me küll nälga ei jää," ütles Kertu. "Oota. Hoia. Ma pean alla tagasi minema," andis Johan korvi meile ja läks ise tagasi. Ta tuli tagasi, käes pappkast. "Aidake sisse tuua." Asjad sisse toodud, vaatasime veel ringi. Maja õuel asus veel ka kaev, mida ma ei maininud. Õnneks oli siiski olemas ka toas vesi.
Olime jõudnud sauna juurde. Kuna uks oli külmast kange, pidime selle lahti kangutama. Kohe pahvatas näkku külm õhk. "Siin pole küll keegi ammu kütnud. Nii tohutult külm," ütlesin, ise külmast lõdisedes. Siin väga väga palju prügi. Terve saun oli kola täis. Siin oli näiteks vana nukuvanker, palju vanu kopitanud raamatuid, õunu, mis enam süüa ei kõlbanud... Koristasime kõik puhtaks, seejärel tõi Johan puud sisse. "Siin läheb mitu tundi, enne, kui soojaks läheb," sõnas ta. Kuid enne lahkumist märkas ta, et lavale on keegi pruunika mantli jätnud. "Kallis mantel ja nii jäetakse vedelema," pomises poiss. Ta läks lähemale ning võttis mantli... Kui suur oli tema ehmatus. Ta jooksis tuppa meie juurde. Kutsusime politsei. Tund aega hiljem oli terve hoov sagimist täis, kiiraabi ja politsei... Mantli all oli inimene. Ta oli üleni külmunud, sinine ja silmad pärani. Kuid ta ei surnud külma tõttu. Ta tapeti. Noaga südamesse. Seejärel jäeti sauna surema ja surnuks külmuma. Külmavereline mõrv. Otseses mõttes.
Istusime kolmekesi köögilaua taga, mõeldes sellele, mis juhtus. "Äkki sa ikka oled siin käinud, lihtsalt ei mäleta?" oletas Kertu. "Ei. Ei ole. Seda ma tean. Kuskil ema albumis pole ka fotosid selle maja kohta. Ma ei ole siin külas kunagi olnud," ütlesin. Otsustasime, et vaatame läbi Johani toodud kasti. Seal leidus hulganisti albumeid, dokumente ja paar õhukest raamatut. Albumis olid perefotod. Ühel pildil oligi see sama maja. Maja ees oli peenar, kus õitsesid lilled. Pilt oli mustvalge. Aastal 1992. Pildil seisid mees ja naine, kes oli lapseootel. Naine oli kuidagi tuttav, kuid ma ei saanud täpselt aru. Mees oli võõras. Panin selle taskusse. Rohkem ei jäänud midagi silma, mis meid edasi võiks aidata. Mõrv saunas. Kes ja milleks? Ma tahaksin, et ema oleks minu juures. "Hakkame parem sööma. Siin mälestustes tuhnimine ei aita meid kuidagi edasi. Mulle ei meenu nagunii mitte midagi," sõnasin. Johan ja Kertu nõustusid.
Heitsime varakult magama. Teistel tuli kohe uni, mina vähkresin poole ööni madratsi peal. Alles kell kaks peale unerohutableti võtmist jäin magama. Ma nägin unes, et ma olen noorem, umbes viiene. Mängin elutoas emaga. Emal on pikad, kastanpruunid, pisut lokkis juuksed. Seljas on tal lilleline pikk kleit. Õues on suvi. Minul on samuti seljas kleit, aga õrnroosa. Ühel hetkel tormab uksest sisse maskiga mees, vehib püstoliga. Ema sosistab mulle, et ma põgeneksin, aga mees haarab mu kaasa. Ema ei anna alla, vaid tormab mehele järgi. Hoiatuseks kostub lask, mis õnneks kedagi ei taba. Ema ei jookse enam järele, vaid seisatab. Ma ei saa aru, mis toimub. Järgmisel hetkel olen kuskil pimedas ruumis, istun tooli peal. Ruumis põleb tuli, õrnalt. Põrandal on hunnik mänguasju, kuid ma istun vaguralt toolil. Kuulen, kuidas keegi eemal telefoniga räägib. Ja siis kõlab lask... Seejärel ma ärkan karjatusega. Johan jookseb minu juurde. "Rahu, Elisabeth. Mis juhtus?" "Ma arvan, et mulle meenus midagi," ütlen jahmunult.
Suur aitäh veelkord kommenteerijatele/lugejatele/fännidele - teie sõnad toovad naeratuse näole ja (rõõmu)pisarad silma💜
-M.💖