Tüdruk, kes varjas, aga ei teadnud.

3.osa

Avasin sõnumi, kuigi mul polnud aimugi, kes see on, sest number oli salvestamata.《Elisabeth, mul on informatsiooni. Tule peale tunde minu juurest läbi.》Ja mulle meenus, et ma ise olin palunud ühel kohalikul uurijal hakata aasta tagasi seda õnnetust uurima. Peale selle uurida veel minu vanemate tausta. Uurija töökoht jäi minu elukohast paar maja edasi, seega suundusin sinna. Kabinetti sisse astudes tervitas mind tema töökaaslane, Mirtel. "Tere, Elisabeth. Reiko ütles, et sa tuled. Tal on hetkel koosolek, tule, istu siia diivanile," juhatas Mirtel mu diivanile. Ta pakkus mulle ka teed ja piparkooke, millest ma viisakalt keeldusin. Umbes kümme minutit hiljem saabus ka Reiko. "Tule edasi," kutsus ta mind enda kabineti. Kui olin istet võtnud, sõnas ta: "Ma uurisin seda õnnetust ja selgus, et vähemalt sinu ema on elus." Seda uudist kuuldes varises mu maailm kokku. Läks täide see, mida ma terve see aeg olin arvanud, lootnud. Mu ema on elus. Kuid teisalt see hirmutas mind. Miks, ma ei tea. Värisesin üle terve keha. Reiko küsis: "Soovid sa vett?" Raputasin pead. "Ei, aitäh." "Ma usun, et see tuli ootamatult." "Tuli tõesti. Ma ei ole rääkinud sulle, aga selle traagilise sündmuse tõttu ei mäleta ma oma lapsepõlve, tükk aega pärast õnnetust ei mäletanud ma isegi oma nime. Kuid õnnetuse päev on nii hästi meeles, tänu sellele ma mäletan oma vanemaid." "Sa mäletad seda päeva?" üllatus Reiko. "Jah. Kõike. Mis oli emal seljas, mis minul, mis isal. Kus me käisime, mida me tegime. Isegi õnnetus on meeles, kuid peale löögi saamist ma minestasin ilmselt, sest ma panin silmad kinni, kui pauk käis ja silmi lahti tehes olin juba haiglas." "Kas arstid teavad sellest?" "Ei. Ja ma soovin, et ka sina ei räägiks sellest." "Annan oma ausõna," lubas Reiko. "Ja sa väidad, et minu ema on elus?" küsisin "Jah. Meil on isegi materjali." Palusin tal näidata. See oli ühe poe videosalvestus. Ja ma nägin selgelt, kuidas üks naine, kes sarnanes nii tohutult minu emale, raha välja võttis. Kuigi ma ei saa öelda, et ta oli minu ema, sest ta pikad juuksed olid maha lõikatud, mustaks värvitud. Ees kandis ta musti päikeseprille. Nähes minu kahtlust, ütles Reiko: "Jah, me enne ka ise kahtlesime, kas tegu on sama isikuga. Kuid nüüd, olles seda uurinud, saame väita, et üsna suure tõenäosusega on see üks ja sama inimene. Kui me saaks selle naise DNA ka, siis saaksime veel täpsemalt öelda." "Kust te selle saite?" küsisin. "See pood, kus me videosalvestuse saime, asub siin lähistel." Vajusin toolile. Mu ema võis elada siin lähedal, siin samas linnas? Reiko käskis vett tuua, sest ta tundis, et kukun kokku. Ja ma kukkusingi kokku. Kui ma silmad avasin, küsis Reiko: "Kõik hästi?" "Jah. Ma hakkan minema. Pean selle kõik läbi mõtlema." "Kindlasti. Head õhtut." "Nägemist."
Sisenesin kortermajja. Terve tee ma mõtlesin emale - ta elab siin samas, mitte just suures linnas. Kuid kõik need aastad pole ta mind üles otsinud, miks? Uks oli lahti, seega oli Greete kodus. Ta vaaritaski midagi pliidi ääres. "Ma juba ootasin sind," küsis Greete rõõmsalt. Võtsin vaikides riidest lahti ja läksin käsi pesema. Kööki minnes pani Greete mulle pastaroa lauale ning sõnas: "Hakka sööma." "Mul pole tegelikult isu," sõnasin, tõusin lauast ning läksin oma tuppa. Panin ukse kinni ja vajusin voodisse. Pea peitsin patja ning nutsin. Peagi tuli Greete minu juurde. Ta nägi, et ma nutsin ning küsis: "Kas sa tahad sellest rääkida?" "Mu ema on elus," pomisesin, hääl summutatud. "Kuidas?" Tõusin istukile ning ütlesin: "Klaudia, mu ema on elus." "Klaudia on elus?" kordas Greete. Noogutasin. "See ei ole võimalik. Elisabeth, mina käisin su ema põlenud keha surnukuuris vaatamas. Ma ei saa isegi aru, kuidas sina sealt autost pääsesid, enne kui see põlema süttis." "See oli lavastus." "Ma ei saa aru, miks sa seda üldse räägid?" "Sest mu ema nähti kaubanduskeskuses. Ta jäi ühe salvestuse peale," tõstsin häält. "Kaubanduskeskuses? Ma ei saa midagi enam aru." "Jah. Mu ema elab siin samas linnas, ta jäi kaubanduskeskuse salvestusele." "Sa peaksid vist puhkama." "Ja sina ei usu mind." "Elisabeth, ta on surnud. Ma mõistan, sina, me mõlemad tahame, et Klaudia elus oleks. Aga ta on meie seast lahkunud." "Kas sa kontrollisid DNA tulemusi, mis surnukehalt võeti? Ma arvan, et ei. Sest põlenud surnukehalt on keeruline võtta. See võis ka teine inimene olla." "Sul on vist palavik," sõnas Greete minu pead katsudes. "Jäta mind rahule. Ma ei räägi sulle enam midagi. Mina olen aastaid lootnud, et Klaudia on elus, nüüd, kus on väikenegi võimalus, hakkad sina seda kogu jõust ümber lükkama." "Sa oled valesti aru saanud. Ma tahan sulle öelda, et see võis olla temale väga sarnane inimene, kes salvestusele jäi." "Mine ära," ütlesin vihaselt. "Eks sa ise tead." "Mine ära!" Greete pani ukse kinni, jättes mind omaette. Mul olid pisarad silmas. Aga ma ei tahtnud alla anda. Mitte täna. Mitte praegu. Ema võib olla elus.
-M.💖