Tüdruk, kes varjas, aga ei teadnud.

8.osa

Ukse taga seisis Kertu, pisarad mööda põski alla jooksmas. "Kertu, mis juhtus? Kus Johan on?" "Ta.. Ta..." "Tule sisse," ei hakanud ma Kertut alguses ära kuulamagi, vaid viisin ta elutuppa diivanile istuma, ise läksin suhkruvett trgema. Tulin klaasiga tagasi ning ulatasin selle Kertule, kes selle korraga ära jõi. "Ma olen ka ise siiani sõnatu. Ma ei tea, kuidas see juhtus. Me sõitsime linna ja tagasiteel oli kõik korras, aga nii, kui bussist maha saime, ta muutus. Oli ebalev ja eemal. Kartis midagi. Alguses oli ta väga jutukas, kuid siia jõudes muutus ta süngeks ja vaikseks. Tulime läbi metsa ja ühel hetkel teda polnud. Ta oli kadunud." "Kadunud? Kuidas?" "Ma ei tea," nuuksus Kertu. "Peaasi, et sa oleksid rahulik. Ma helistan politseisse, nad hakkavad teda otsima." "Ei!" karjatas Kertu ja haaras tugevalt mu randmest. Rebisin ta haardest lahti ja küsisin: "Ei?" "Me peame ta ise leidma. Loe seda sõnumit." Kertu ulatas mulle oma telefoni. "Ärge kavatsegi politseisse teatada, Johan on meie käes. Kui seda teete, on ta surnud. R," lugesin kõva häälega. Läksin oma koti juurde ja võtsin selle kokku murtud paberi ning ulatasin Kertule. "Mis see on? Kust sa said?" küsis ta. "Loe seda." Kertu lasi silmadega üle ning küsis: "Kuidas see meid edasi aitab?" "See võib olla mingisugune vihje. See R. võib olla üks ja sama inimene." "See kiri on ju mitu aastasada tagasi kirjutatud." "Aga äkki ei ole?" küsisin ja lisasin: "äkki on see mingi rumal nali?" "See ei ole nali." "Kust sina seda tead?" "Selliste asjadega ei tehta nalja," ütles Kertu. "Me ei saa igale ähvarduskirjale ka reageerida nagu päriselt," manitsesin. Kui ma käe telefoni poole suunasin, haaras Kertu mul käest ning vaatas mulle sügavale silma. "Palju sa temast hoolid?" Rebisin taas tema haardest lahti. "Olgu. Ma loodan, et ma ei pea oma tehtus kahetsema." Kertu ulatas mulle taldriku vorstivõilebadega. Raputasin pead. "Ma vajan puhkust," sõnasin ning heitsin madratsile. Peagi tuli ka uni. Ma ei tea, kaua ma magasin, aga silmi lahti tehes kuulsin uksele koputust. Hõõrusin silmi ning läksin avama. Ukse taga seisis... Greete. "Greete? Mid... Mida sa siin teed?" "Ma räägiksin sellest, kui lubad sisse tulla." "Tule siis edasi," kutsusin. "Kuidas sa oskasid siia tulla? Kus sa teadsid, et ma siin olen?" "Ma ju tunnen sind. Pealegi oleksid sa siia varem või hiljem tulnud. Reisist rääkides, siis sinna ma ei jõudnudki." Greete pani käed silmade ette, silmist veeresid mööda põski alla pisarad ning ta jätkas nutuse ja väriseva häälega: "Ma pean sulle siis kogu loo ära rääkima. See oli 2009.ndal aastal. Mul olid siis rasked ajad. Minu õde, sinu ema polnud nõus mulle enam raha laenama. Peamiseks põhjuseks oli see, et ta oli mulle seda raha juba nii palju laenanud, et ma poleks elu ilmaski seda raha suutnud ära maksta. Ja teine põhjus oli ju ka see, et ta pidi millegagi oma peret üleval hoidma. Öeldakse, et igal halval asjal on ka oma helgem pool. Sinu peatraumas on hea see, et sa ei mäleta, kuidas su isa su ema peksis. Klaudia kartis, viibis vahel kuid haiglas, (siis hoolitsesin sinu eest mina) aga kõik jäi, nagu ennegi. Klaudia plaanis põgeneda, pikalt, aga see asi jäi katki. Sind isa ei puutunud kunagi. Aga lähme algse loo juurde tagasi. Ma hakkasin tööd otsima, siiani elasin Klaudia laenatud rahast ja säästudest, mida olin eelmisest töökohast hoidnud. Kõndisin ükspäev poest mööda ja seal teatedetahvlil otsiti inimest, kes soovib tööd. Mis tööd, polnud mainitud, aga palk oli hea (isegi väga hea) ja ma helistasin neile. Mulle anti numbrid ja ma pidin nädalas paar korda helistama ja pakkuma inimestele keraamist asju. See oli põhimõtteliselt nagu telefoniküsitleja töö. Alati kaup õnnestus. Aga ma ei mõista, miks palk nii suur oli, sest tavaliselt saavad sellisel kohal töötajad palju vähem. Olin kuskil kuu aega sellel kohal töötanud, kui jõudis kätte 28.mai. Ma pidin kaheks nädalaks ära sõitma. Jõudsin tagasi 12.juunil. Keerasin korteriukse lahti ja... Terve mu korter oli segi paisatud. Asjad laokil, paberid hunnikutes põrandal ja arvuti oli lahti. Kutsusin koheselt politsei, aga nad ei leidnud midagi. Kõige kummalisem oli see, et midagi polnud kadunud. Selle töökoha ma kaotasin ja minuga ei võetud enam kordagi ühendust." "Kõlab nagu spioonifilmis. Mis tööd sa praegu teed?" Kui mul juba selline võimalus on, tuleb seda kasutada. Ma ei lase seda käest. Ta peab vastama. "Kas sa kooki soovid? Ma tõin," pöördus, minu üllatuseks, Greete teise teema juurde. Ta ei ole kunagi selline olnud. Kordasin küsimust. "Ma kuulsin küll, Elisabeth. Aga sellest ma rääkida küll ei saa." "Mida sa varjad?" Greete ei vastanud, vaid hakkas kooki lahti lõikama. Ma ei saa enam millestki aru. Pesin vaikides nõusid, kui kuulsin esikust hääli. Panin jooksva kraani kinni ja kuulatasin. Greete rääkis kellegagi. "Ma ei saa seda teha. Ei. Ta ei usaldaks mind enam iialgi," rääkis Greete telefonis. Teist häält ma ei kuulnud, aga Greete oli üsna endast väljas. "Ma ütlesin, et ma ei ole nõus," kordas Greete ning lõpetas kõne. Panin kraanivee uuesti jooksma ja tegin näo, nagu midagi poleks juhtunud. Tagasi tulles oli tädi rahulikumaks muutunud. Ta istus laua taha ning ma küsisin: "Kauaks sa siia jääd?" "Homme hommikul pean linna minema." "Ma tulen 30.detsembril linna." "Sobib. Ma heidan nüüd magama."
Hommikuks oli Greete läinud ja Kertu magas madratsi peal. Suundusin nägu pesema. Ühel hetkel muutus kraanivesi vereks. Ma ehmusin tohutult ja hakkasin karjuma. Kertu jooksis kohe minu juurde, võttis nagist käterätiku ning kuivatas mu käed ära. "Rahu. See ei ole sinu veri. Kraanid vist roostetavad." Ehmunult ja sõnatult istusin köögilaua taga, seni, kuni Kertu hommikusöögi valmistas. "Eile, kui sa magama jäid, ma käisin jalutamas. Alles öösel tulin koju. Ma käisin terve selle tee läbi ja leidsin ühest põõsast Johani tumesinise jope. Ma tõin selle koju," rääkis ta. "See tuleb politseisse viia," ütlesin väsinult. Kertu ulatas mulle taldriku praemunadega. "Söö," sõnas ta vaikselt. Isu ei olnud, natuke näkitsesin. Õues oli kottpime, kell oli kas liiga hiline või liiga varajane. Lülitasin telefoni sisse: 06.22. Kertu otsustas veel mõneks tunniks magama minna, sama tegin ka mina.
Olen umbes kuuene. Ema on ostnud mulle uue punase täpilise kleidi, mille üle mul on väga hea meel. On õhtu ja ma mängin nukuga oma toas. Ühel hetkel kuulen, kuidas isa koju tuöeb ja karjuma hakkan. Kuulen veel ema häält. Näen, kuidas ma ukse vaikselt lahti teen ja trepi esimesele astmele astun. Seejärel näen, kuidas isa lükkab ema vastu köögikappi, ema kaotab teadvuse, kukub maha ja isa peksab teda veel tükk aega jalgadega. Nuuksun vaikselt. Mul on emast kahju. Jooksen uuesti oma tuppa, sest isa sammud juba kostavad. Lähen voodisse ja pigistan silmad kinni. Uks tehakse korra lahti, aga pannakse sama kiiresti kinni. Pisarad muudkui voolavad ja voolavad. Siis ma ärkan. Need pisarad polnud unes, vaid ka päriselt. See kõik juhtus päriselt. Õues on juba valge...
-M.💖