Ärkasin oma voodis. Eilset õhtut meenutades oli mul nii hea meel. Et kõik oli korras. Me olime Johaniha veel rohkem lähedasemad, kui enne ja mis peamine - me polnud enam tülis. Ka Kertul oli meie üle hea meel. Peale selle läheb Greete taas nädalaks ära ja kuna meil on vaba nädal koolist, otsustasime, et veedame selle minu maamajas. Oma unenägudest ma polnud veel lahti saanud ja kuskilt ei paistnud olevat selgitust, miks ma neid näen. Arstile ei julgenud ka midagi öelda,ma ei tea isegi, miks. Pakkisin oma asjad ning võtsin autovõtmed. Olin just hiljuti saanud load ja ka oma enda auto. See oli Greete varajane kink. Võtsin Johani ning Kertu peale ja me sõitsime maamajja. Samal ajal, kui Johan ja Kertu taga jutustavad, mõtlen mina oma tänasele unenäole.
"Palju õnne, Elisabeth!" Keegi filmib. Ema kalistab mind. On minu seitsmes sünnipäev. "Haruta nüüd lahti," on ema elevuses. Ka isa kallistab mind, kuid ma tõukan ta eemale. Isa ei pane seda tähele, vaid filmib rõõmsalt edasi. Teen karbi lahti ja seal on üliarmas kassipoeg. "Aitäh, ema!" hõiskan.
"Elisabeth?" kuulen viimaks Johanit küsimas. "Jah?" "Ma vaatasin, et hakkad magama jääma." "Ei. Mulle meenus tänane unenägu." Rääkisin neile unenäo ära ning Kertu küsis: "Kas see oli sul esimene unenägu, mida sa nägid oma enda kodus?" "Ilmselt jah. Sest tavaliselt näen ma mälestusi ju vaid seal," taipasin isegi. Juba olimegi tuttvas kohas, minu maamajas, millest oli nüüdseks saanud minu teine kodu.
Oleks ülimalt tore saada mõningat tagasisidet, parimat
-M.💖 🤗
YOU ARE READING
Tüdruk, kes varjas, aga ei teadnud.
Mystery / ThrillerSee lugu räägib õnnetu saatusega neiust, kes on 17. Seitse aastat tagasi juhtus liiklusõnnetus, kus hukkusid tema vanemad, kuid tema jäi ellu. Kuid kaotas mälu. Pikapeale ei ole Elisabethi mälu taastunud. Ta mäletab vaid õnnetuse päeva, mida on mine...
