Tüdruk, kes varjas, aga ei teadnud.

9.osa

Õues oli juba valge. Kell näitas kümme läbi. Olin puhanud, kuid tundsin ennast kehvasti. Ma tundsin ennast süüdi selles, mis juhtus. Tõusin madratsilt ja läksin vaikselt Kertu juurde ning raputasin teda õrnalt õlast. "Kertu," ütlesin vaikselt. Kertu tõusis istukile, hõõrus silmi ja küsis üsna uniselt: "Mis on?" "Ma nägin unes mälestust, mis minu lapsepõlves juhtus." Kertu oli kraps üleval. "Räägi." "Ma nägin, et olen umbes kuuene. Ema kinkis just äsja mulle uue kleidi. Sellise punase, valgete täppidega. Ma olin õnnelikum tüdruk maailmas. Õhtul, kui ma nukkudega mängin, kuulen ema ja isa vaidlust. Lähen tasakesi trepi esimesele astmele ja näen, kuidas isa ema vastu kapiust tõukab, mille tagajärjel ema elutult maha kukub. Seejärel peksab isa veel teda jalaga edasi. Pisarad muudkui voolavad, aga ma lähen siiski oma tuppa tagasi ning poen voodisse, sest juba kostavad sammud. Isa tuleb teisele korrusele, teeb ukse korra lahti, tuleb sisse, paneb minu nuku riiulile ja lahkub. Ning järgnev ei meenunud mulle sugugi mitte unenäos, vaid päriselt, minu mälestustest. Ma mäletan, kui ootasin tükk aega, kuni isa magama jäi. Seejärel hiilisin alla ema juurde. Ma raputasin teda, aga ta ei ärganud. Ma nutsin taaskord, kuid siis meenus mulle, mida ema oli sel samal õhtul öelnud: "Kui minuga peaks midagi juhtuma, jookse naabritädi juurde." Nii ma tegingi. Ja tema siis omakorda kutsus kiiraabi. Isa läks paariks kuuks vanglasse. Kui ta tagasi tuli, kordus kõik taas, sest ema ütles politseile, et komistas ise. Ja nii see kestis neli aastat. Ema vist ei oleks kedagi teist peale Einari leidnud, sellepärast hoidis ta ka temast kinni. Ta ei tahtnud olla üksikema. Einar tõstis käe vaid ema vastu, mitte kordagi minu vastu. Ma olin ta kasulaps, kuid võtsin teda kui pärisisa. Ma ei tea, miks ta mind nii hoidis. Minu vastu kätt ei tõstnud. Aga alles aastaid hiljem saan aru, milline värdjas ta oli. Ega ma siis, üheksa aastat tagasi ei teadnud, miks isa teeb nii. Ja kas see on lubatud. Ma arvasin siiani ilma nende mälestuste ja piltide abil, et mul oli tore isa ning ühtehoidev pere. Reaalsus aga on midagi palju hirmsamat. Pere, kus isa peksis ema ja last hoidis enamjaolt peretuttav." "Kohutav ja õõvastav lugu. Mul on nii kahju." "Seda inimest olekski ainult haud parandanud. Ma pean silmas isa. Sest ema teatavasti on elus. Ja veel. Ma olen täheldanud, et kui mulle millestki rääkida, siis mulle meenub ka konkreetne juhtum. Praegu meenub mulle, et eile käis Greete siin. Ja tema rääkis, et minu õnnetuse hea pool on see, et ma ei mäleta, kuidas isa ema peksis. Kuid siiski see meenus mulle." "Ma vaatasin lapsepõlves sind veidi kadedusega, ütlen ausalt. Sest sul oli isa ja mul mitte. Aga siiski me saime hästi läbi ja oleme siiani sõbrannad. Keegi vist peale selle naabritädi ei teadnudki teie koduvägivallast," sõnas Kertu. "Tundub, et sa kadetsesid asjata. Sest nüüd ma soovin, et teda poleks olemas olnud ka enne õnnetust." Ma läksin tagasi madratsile ning võtsin oma spordikoti. Otsisin üles perepildi ja rebisin sealt isa välja. Selle peitsin koti põhja. Seejärel panin pildi kotti tagasi ning läksin võtsin nagist oma jope.
Õues oli jahe, paistis päike. Lund oli üsna palju. Kõndsin sauna poole. Saun oli politsei lintidega üle tõmmatud. "Anna andeks, Margus," pomisesin ning ronisin alt läbi.
Siin oli sama jahe, nagu enne. Kuid ma otsin vihjeid. Peale põrandalt leitud pangakaardi polnudki seal midagi rohkem. Vaatasin kaarti. Janno Murakas. Olin justkui seda nime varem kuulnud... Panin selle taskusse.
Kui ma hakkasin välja minema, kuulsin korraga automürinat. Otsustasin sauna jääda ja aknast piiluda. Aiaväravast astus sisse keskmist kasvu kõhnem mees, seljas kollakas mantel, must kaabu, tumesinised teksad, jalas mustad saapad. Ta vaatas pikalt maja ning kratsis kukalt. Nähes, et kedagi pole, läks ta tagasi autosse. Seejärel auto lahkus. Kes oli see mees ja mida ta tahtis?
Kertu istus madratsi peal ja luges raamatut, kui elutuppa astusin. "Ma leidsin saunast ühe pangakaardi Janno Murakas nimega. Hetk hiljem sõitis üks mees siia, ta vaatas maja pikalt ja läks sama targalt tagasi. Ma ei tulnud saunast välja. Ma ei tea, mida ta üldse tahtis. Kuid seda meest nähes tuli ta mulle kuidagi tuttav meelde." "Kui ta sulle meenus, siis ehk meenub sulle veel midagi. Läbi unenäo." "Ma ei tea. Mulle tundub, et ta oleks mulle justkui lähemal, kui enne. Et ta oleks justkui mingi küsimuse vastus, lahendus. Las ta jääb," lõin viimaks käega, "Johani kohta on midagi teada?" "Ei. Margus palus helistada sulle, kui tagasi tuled." "Millal ta helistas?" "Paar minutit enne sinu tulekut." "Hästi, ma helistan talle," lubasin. Võtsin telefoni ning valisin Marguse numbri. "Jah?" kõlas ebalev Marguse hääl. "Tere Margus." Minu häält kuuldes muutus ta heldemaks. "Tere Elisabeth. Mul on vaja sinuga rääkida. Aga see pole telefonijutt. Tegelikult oleks mul vaja, et sa tuleksid jaoskonda." "Olgu, ma tulen," sõnasin ning panin jope tagasi selga. Kertu tuli esikusse ja küsis: "Kas midagi on selgunud?" "Ma ei tea, ta tahab minuga rääkida." "Ma loodan, et see on midagi positiivset," sõnas Kertu.
Jaoskonnas juhatati mind Marguse kabinetti. "Istu," ütles Margus otsekoheselt. Istusin tema laua vastas oleva tooli peale. "Ma kuulan." "Su sõbranna teavitas teie sõbra kadumisest. Ta lisas, et sinule ta ei öelnud politseisse teavitamisest." Olin mõtetes Kertu peale solvunud. "Või nii. Kas te siis leidsite midagi?" manasin näole üllatunud näo. "Me käisime sinu sõbranna antud tee läbi ja koerad võtsid Johani jälje üles. Aga Johani jäljed viisid selgelt sinu teeperveni. Ja, ma tean, et sa mõtled, et siin on eksitus, aga me kontrollisime ja Johan tuli koos Kertuga bussi pealt maha, seejärel tuldi koos koju. Kuigi jah, sinu sõbranna, Kertu väitel kadus poiss kohe, kui nad bussi pealt maha tulid. Kuid ei, vahetult enne teeperve lähedale jõudmist ta kadus. Me üritame veel selgust saada, seega on praegu kõik,"lausus Margus. Tõusin vaikselt püsti, kuid Margus sõnas: "Ma ei ole veel lõpetanud. Oli ka teine põhjus, miks ma su kutsusin. Sinu ema." Tardusin. Minu ema. See kõlas nagu ime. Kokutasin. "Mi... Mi... Minu em... ema?" "Jah. Tule, vaata, seda turvakaamera lindistust." Margus keeras ekraani minu poole ja ma nägin, kuidas umbes kolmekümne-neljakümne aastane kõhnem naine raha välja võtab. Kastanpruunid juuksed, nagu siis. Helge pilk, nagu tookord. See võluv naeratus, mida ma igatsen iga päev aina rohkem. Ta polnud kuidagi muutunud. Seljas oli tal kollane mantel, mis sobis ka kollakat tooni käekotiga. Rohkem turvakaamera lindistuselt ei näinud. Ta ei varjanud oma nägu. "Kas see on sinu ema?" "Jah," ütlesin vaevu ja puhkesin nutma. Valus oli näha oma ema, teades, et sa ei saa temaga võibolla niipea kokku. "Ära nuta. Võta taskurätti," ulatas Margus mulle karbi. "Aitäh. Lihtsalt... See on nii ootamatu," pühkisin ära oma pisarad. "Arusaadav," sõnas Margus. "Ma hakkan minema. Pean selle üle mõtlema," sõnasin. "Olgu. Kui midagi on, siis helista." "Kindlasti."
Ootan suuure põnevusega teie arvamust sellest loost. Aitäh kõikidele followeridele, kommenteerijatele ja kindlasti kõikidele fännidele💜💜🤗
-M.💖