Bussijaama kõndides tuiskas kohutavalt, pidin kapuutsi kinni hoidma. Talv on tore - lumi, jõulud, kuid tuisk ja lumes sumpamine pole sugugi meeltmööda. Õnneks tuli buss kiirelt ja ma sain kooli. Koolis ootas mind juba Kertu, kelle esimene küsimus oli: "Kuidas eile Johaniga läks?"
Naeratan. "Hästi. Ta on heasüdamlik ning sõbralik. Ma ei tahagi, et meie vahel oleks midagi enamat peale sõpruse. Mere ääres oli tore, kõndida mööda lumist liivaranda... Hiljem saatis ta mu koju, ise sõitis bussiga edasi." "Te sobiksite nii hästi kokku," ütles Kertu. "Ei. Mina olen korra juba otsustanud, et meie vahel ei ole peale sõpruse midagi. Sa tead, et ma oma põhimõtteid ei muuda," vastasin sõbrannale. Kertu tahtis midagi veel lisada, kuid minu õnneks helises kell.
*Peale tunde*
Enne bussi peale minekut käisin läbi poest, tädi oli palunud mul osta midagi õhtusöögiks. Valisin valmistoidu ja kiirustasin bussi peale. Kuid siis tuli mulle sõnum...
Vägaaa lühike osa, kuid ei oska ka seda pikemaks teha... Tagaside on ikka ja alati oodatud🤗
-M.💖
YOU ARE READING
Tüdruk, kes varjas, aga ei teadnud.
Mystery / ThrillerSee lugu räägib õnnetu saatusega neiust, kes on 17. Seitse aastat tagasi juhtus liiklusõnnetus, kus hukkusid tema vanemad, kuid tema jäi ellu. Kuid kaotas mälu. Pikapeale ei ole Elisabethi mälu taastunud. Ta mäletab vaid õnnetuse päeva, mida on mine...
