Tüdruk, kes varjas, aga ei teadnud.

4.osa

Nutsin end magama. Ma ei mõistnud Greetet.
Hommikul ärgates teadsin, et saan olla kaks päeva üksi, kuna Greete töötas laupäeval ja pühapäeval. Nädala sees ka kaks korda, kuigi seda oli harva. Enamasti ikka nädalavahetustel. Ma polnud kursis sellega, mis alal ta töötab, aga ta teenis hästi, vähemalt meie saame ära elatud. Mul oli aega kõige üle järele mõelda.
Elutoas oli Greetel paremal nurgas kohr koos lauaga, kus ta tööd tegi. Ma teadsin, et kui ma tahan vastuseid saada, siis arvutist ma kindlalt midagi ei leia. Seal olid tema tööasjad, ei midagi isiklikku. Kuigi tegelikult ei teadnud ma ise ka, mida otsin. Arvutilaua sahtlis leiduvate paberite hulgas polnud midagi huvitavat - aruanded, kulutused ja muu selline. Elutoas oli veel punakas diivan; telekas, mis asetses vana, antiikse, heleda kummuti peal; kummut, millel oli kolm sahtlit ja lisaks veel kaks pisikest kappi. Kummuti keskmine sahtel oli täis pabereid. Asusin neid ükshaaval läbi vaatama. Leidsin põhjast enda sünnitunnistuse ja ühe päranduse. Mis pärandus? Üllatunult ja uudishimust vaevatud avasin punase papist mapikaane, mapi peale oli suurelt peale kirjutatud PÄRANDUS. Seal oli A4 paber.《Pärandus.
Mina, Klaudia Osmik, pärandan oma vanavanemate maja ja pisikese rahasumma oma tütrele, Elisabeth Osmikule, mille ta saab kätte 17.aastaselt.》Alla oli kirjutanud ema oma allkirja. Lugesin seda mitmeid kordi. Paberi taha oli kinnitatud ümbrik, mis oli kinni. Pärandus? Mulle? Mul oli korraga nii palju küsimusi. Miks Greete pole rääkinud? Miks ma varem ei teadnud sellest? Kas Greete annab tõepoolest mulle homme kätte päranduse? Vaatasin kuupäeva. 04.04.2009. Vaid päev enne õnnetust... Seega võis minu teooria paika pidada, et kõik oli üks suur lavastus. Peitsin hoolikalt päranduse paberite alla, nagu enne. Seejärel läksin oma tuppa ja helistasin Kertule. "Me peame kohe kokku saama. Ma jään ööseks." "Okei, ootan," ütles Kertu.
"Tšau. Tule sisse," sõnas Kertu reipalt. "Tšau," naeratasin ning võtsin ära jope. Panin seljakoti trepi peale ja kõndisin Kertu järel elutuppa. "Mul pole vanemaid kodus, läksid Soome sugulastele külla. Ma ei tahtnud, see on nii igav, kuula soome keelset juttu ja kui kuuledki eesti keelset, on see nii igav. Vanemad lubasid, et ma võin kutsuda endale kellegi külla, kuid maja peab pärast korralik olema." "Kas sa seda varem ei ole rääkinud?" naersin. "Kordamine on tarkuse ema," naeris ka Kertu, "sul on vist midagi südamel," muutus ta tõsiseks. See mulle Kertu juures meeldiski. Et ta oli otsekohene, julge tüdruk, ei löönud millegi ees kõhklema. Naeratasin. "Sa tead, minu tädi tuleb ka alles homme koju. Eile ma sain teada, et mu ema võib elus olla. Greete üritas miskipärast seda kõike ümber lükata. Ta ei tahtnud kuulda sõnagi sellest, et ta õde on elus. Täna ma otsustasingi otsida vihjeid, mis millelegi viitaksid." "Oota, su ema on elus? Kus sa seda võtad, et ta elus on?" "Mäletad, kui ma rääkisin sulle sellest uurijast? Tema kinnitas, et ema elab siin samas linnas. Väidetavalt. Ta jäi siin linnas asuva kaubanduskeskuse videosalvestuse peale. Jah, ma tean, kuigi ta oli väga sarnane mu emale, ei saa ma väita, et ta oli mu ema. Sest tõestust pole." "Nii et su ema on siis suure tõenäosusega elus? Ja mida sa siis leidsid?" "Päranduse. Päranduse mulle, Elisabeth Osmikule." "Mida? Tõsiselt?" lõid Kertu silmad särama. "Jah. Selle saan ma kätte homme, või peaksin saama kätte homme, sest siis täitub minu 17. eluaasta, mis on märgitud ka pärandusse. Ma pärin oma ema vanavanemate kodu ja pisikese rahasumma. Asja teeb huvitavamaks see, et päranduse on ema teinud vaid päev enne õnnetust." "Miks see kummaline on?" "Sest siis võib mul õigus olla ja tegu oligi ühe suure näitemänguga." "Sa võiksid detektiiviks hakata," naerab Kertu ja küsib: "Kus see maja asub?" "Ma ei tea. Päranduse lehe taga oli ümbrik. Seal ehk peaks kirjas olema. Aga ma tean, et enne homset ei tohi ma seda avada. Muidu saaks Greete aru. Ja veel, ta tahab mulle sünnipäeva üllatust teha, mida mina jällegi ei taha. Vahel on tunne, et see minu elu on hoopis tema elu. Sa tead meie kokkulepet? Ta peab sellest kinni, aga siiski tundub, et ta elab minu elu justkui enda oma." "Sa räägi temaga rahulikult. Võib-olla temal polnud selliseid asju ja võimalusi teismelisena, nagu sinul. Ma olen sellest lugenud, et oma unistused täidetakse oma laste peal. Antud juhul siis sinu tädi kunagised unistused peaksid siis läbi sinu täituma. Kui sa temaga räägid, ta saab sellest aru. Ja mina arvan, et me võiksime täna väikese peo ka teha." "Muidugi," nõustusin rõõmsalt. "Unusta nüüd need mured. Ma käin poes, sa vali samal ajal film välja."
Meil oli tõesti tore. See õhtu oli imeline ja meeldejääv. Tegime koos Kertuga kooki, nagu meil traditsooniks on igal aastal mõlema sünnipäeval. See ei tulnud kõige paremini välja, aga see oli lõbus, mis oli põhiline. Kell oli neli, kui ma diivanile väsinult vajusin.
Avasin silmad, aknast paistis sisse mõnus päike. Seejärel ajasin end püsti. Täna on minu sünnipäev, rõõmustasin. Peagi tuli Kertu alla ning ütles: "Ma tahtsin sulle üllatust teha." "Pole midagi." "Seega, palju õnne," ulatas Kertu mulle hoolikalt pakitud paki. "Oi, aitäh," üllatusin ning rebisin paki lahti. Sealt tuli välja sinine litritega pusa, mis oli nii tohutult pehme. Pusa sees oli lumememmega kuul, mida raputades hakkas lund sadama. "Aitäh," ütlesin veelkord ning kallistasin Kertut. "Kas sööme ometi kooki?" küsis ta säravalt. "Muidugi," laususin. "Ja teeme kakaod," ütlesime korraga ning naersime. Kui me olime söönud, vaatasin kella. "Peaksin vist koju minema. Greete ootab." Kertu noogutas. "Ta ootab sind," lisas ta.

Greete oligi juba kodus. "Elisabeth," ütles ta rõõmsalt ning kallistas mind. "Ma tõin sulle tordi. Ma mõtlesin su sõnade üle järele. Sa ütled mulle pidevalt, et ei soovi mingit pidu. Aga ma ei kuula sind, vaid teen ise nii, nagu heaks arvan. Aga see tegelikult pole ju minu sünnipäev, seega... Palju õnne," ütles Grete kohmekalt ning ulatas mulle tordi vastu "Aitäh," ütlesin ning kallistasin Greetet. "Aitäh, et mind lõpuks kuulasid," lisasin. "Mul on sulle üks üllatus ka. Istu laua taha." Otsisin kapist kaks taldrikut ja klaasid. Greete tuli tagasi punase mapiga. Püüdsin teha näo, nagu ei teaks sellest midagi. "Ma ei ole sulle rääkinud, aga paar päeva pärast autoõnnetust, kui sa haiglas olid, tuli mulle kõne, et pean ilmuma advokaadibüroosse. Läksingi. Ja seal ulatati mulle see mapp ning öeldi: "Teie õde tegi enne õnnetust oma tütrele päranduse. Päranduse saab Elisabeth Osmik kätte oma 17. sünnipäeval, 20.12.2016." Võtsin vaikselt mapi vastu. "Siin on kirjas, et ma saan päranduseks rahasumma ja lisaks ema vanavanemate maja," lugesin. Ümbrikut, mis oli kleebitud mapi sees oleva külje külge, Greete ei märganud. "Siis tuleb sulle veel õnne soovida." Naeratasin. "Hakkame siis torti sööma," ütles Greete ning lõikas tordi lahti. Kui olin söömise lõpetanud, läksin enda tuppa ja panin ukse kinni. Mapp koos päranduse ja ümbrikuga leidis aset minu laual. Võtsin kätte ümbriku. See oli pisike. Sees oli kokkuvolditud paber. Kiri. Minu silmad täitusid pisaratega, kui seda lugesin.

-M.💖