Tüdruk, kes varjas, aga ei teadnud.

13.osa

Segan oma klaasis suhkrut. Võtsin ühe latte, olin varem kohale tulnud. Meelega. Tahtsin asjade üle järele mõelda. Kas mu ema põgenes kohvikust selle mehe tõttu? Kes oli see mees? Mul ei tulnud pähe autonumbridki vaadata... Ning juba Kertu tuligi. "Ma loodan, et ma hiljaks ei jäänud," õhkas ta. Tundsin kalli parfüümi lõhna. Ta oli nii muutunud nende kuude jooksul, mil me näinud polnud. Juuksepikendused, kunstripsmed, kunstküüned, uhke meik... Eks m3 oleme varsti täiskasvanud inimesed ka. Ma ei suutnud end vaos hoida ning küsisin: "Kas sul on keegi?" Kertu jäi mind üllatunult vahtima. "Jah," poetas ta. Ta tundis ilmselt end sama süüdi,kui mina, et me nii ammu rääkinud polnud. "Meil vist polnud aega, et küsida,kuidas teisel läheb," võtsin ise otsad kokku. "Jah,"nõustus Kertu. "Kuidas sul emaga suhted on?" tõstatas Kertu äkitselt teema. "Me kohtusime täna esimest korda peale õnnetust. Üks tropp suutis ãra rikkuda. Ära päri, ma ei taha sellest lähemalt rääkida." "Ma mõistan," sõnas Kertu. "Ma leian selle inimese ja maksan kätte," tõotasin kättemaksu. "Kui sa nii tunned, ega mina sind ometigi takistada ei saa. Aga kas sa temaga oled rääkinud?" Raputasin pead. "Ei. Meil ei ole millestki rääkida. Ta reetis mu." Johan. Ma olin tema peale solvunud ja tema peale vihane ning pettunud. Mitu kuud tagasi, kui ma koolist tulin, oli uks lahti. Kui ma sisse läksin, oli seal Johan, mask peas. Sellepärast ta sel päeval koolist puuduski... oli minu esimene mõte. Ma ei oleks eales temast midagi sellist oodanud. See oli jahmatav. "Ma helistan politseisse," olid sõnad, mis ma suust sain. Johan oli ehmunud ja hirmunud. "Palun, kuula mind ära," anus ta. Kuid ma jäin endale kindlaks, võtsin kotist telefoni. Johan tuli mulle lähemale. "Lase mul selgitada." Heitsin talle arusaamatu pilgu. "Mina helistan politseisse. Seleta neile." Seejärel haaras Johan mu käest telefoni ning viskas selle eemale. "Ma andsin sulle võimaluse," ütles ta vihaselt. "Selgita siis," nõudsin. Kuid selgitamise asemel ta hoopis lõi mind rängalt. Ärkasin alles siis, kui Greete mind tohterdas. "Kas kutsun kiirabi?" "Ei," kõlas minu veenev vastus. Kuid kui ma astuda üritasin, kõlas minu valus "ja". Mul pandi jalg kipsi ja peale selle jooksis mul mitu päeva ninast verd. Tahtsin teha politseisse avalduse, kuid miski minu sees ei lubanud seda. Küll Johan ka oma karistuse saab. Mina teda küll enam näha ei taha. "Ma ei saa aru, miks ta seda tegi." "Ma ei taha teada ka," ütlesin põlastavalt.
Ja justkui välk selgest taevast ilmus ta kohvikusse. Pilk ringi ekslemas peitsin käega oma näo. "Mis on?" küsis Kertu. "Ta on seal. Ära äkitselt vaata." Kertu pööras aeglaselt pea ukse poole ning ma kahetsen, et ta seda tegi. Kuna Johan hakkas meie juurde tulema.
"Tere, tüdrukud," sõnas ta. Ma ei võtnud kätt veel näo eest ära. "Kas midagi on valesti?" küsis ta arusaamatult. See ajas mind juba närvi, võtsin Johanilt käest ning talitasin ta välja. "Sa julged veel küsida?!" karjun ma peaaegu. "Miks sa nii tõre oled?" küsib Johan vaikselt. "Ei mäleta, jah? Las ma tuletan meelde. Minu korter, 23.jaanuar. Sina otsid midagi, oled sisse tunginud minu korterisse. Ja siis, kui ma selgitust nõuan, sa teed mulle viga." "Kas sa sellepãrast polegi minuga suhelnud?" "Jah!" röögatan. Pulbitsen vihast. "23.jaanuaril olin mina voodis pikali, mul oli kõrge palavik. Ema võib kinnitada. Ja Elisabeth, ma armastan sind. Ma ei teeks sulle viga." "Miks peaks siis ometi keegi sinuks maskeeruma, sind mängima ja minule haiget tegema?" küsisin. "Ma ei tea. Aga ma vannun, mina ei olnud see inimene. Ma sureks enne, kui sulle haiget teeks," sônas Johan. Minu suureks üllatuseks ta suudles mind. Kirglikult ning romantiliselt, justkui filmis. Läksime tagasi kohvikusse ning olime nagu armunud paar kunagi.
Johan polnud see, kes meie korteris käis.
Ma loodan, et teile meeldis😊 Päikest kõigile💛
-M.💖