Tüdruk, kes varjas, aga ei teadnud.

16.osa

"Ma ei ole sind pikalt näinud," sõnas ta. "Jah, mul oli... tegemist." "Su ema," alustas ta, kuid ma katkestasin: "Jah, ma tean. Ma kohtusin temaga." "Kohtusid?" suurenesid Marguse silmad. "Jah, mai alguses üsna. Aga peale meie oli seal veel keegi. Ta pildistas eemalt meie kohtumist. Ema põgenes. Rohkem pole meil kontakti olnud." "Äkki ma saan sind kuidagi aidata?" pakkus ta. "Kuidas?" olin meeleheitel. "Kirjelda ehk seda autot," pakkus Margus. "Tumesinine audi oli vist. Ja ma mäletan tähtedest vaid M-i." "Ma vaatan, mida ma teha saan," sõnas Margus ning klõbistas klaviatuuril. "Nii. Ma leidsin viis audit, mis on tumesinist värvi ja mille täht on M," ütles ta peagi. "Sellest pole küll abi," ohkasin. "Aga ma hakkan neid nimesid läbi vaatama. Ja ütle kohe, kui sulle mingi nimi midagi ütleb," pakkus Margus järgmisena. Noogutasin. "Kerd Tai, Trei Raas, Johanna Krei, Mirtel Puis..." "Jah! Mirtel!" hüüatasin. "Mirtel? Sa tunned teda?" "Jah. Kui mu ema minu jaoks veel kadunud oli, ma palkasin kohaliku detektiivi. Tema sekretär või alluv oli Mirtel," seletasin. "Ma kohe vaatan. Reiko perenimi?" "Treik." "Nii. Käes. Mirtel Puis oli jah tema sekretär, kuid on selle aasta alguses teadmata kadunuks kuulutatud." "Kuidas?" küsisin üllatunult. "Ma ei tea, kuid teisel jaanuaril 2017. aastal ta enam tööle ei jõudnud. Kolmandal on tehtud politseisse avaldus. Midagi erilist pole." "Väga kummaline," jäin mõttesse. "Mis?" "Ah, ei midagi. Pole oluline." "Kuidas sul siis läinud on?" "Hästi. Olen mõelnud, kas me emaga kokku saame kunagi veel. Ma loodan siiralt, et see juhtub," rääkisin. "Tegelikult, mul on sulle midagi," oli Margus elevuses. Ta otsis midagi sahtlitest. "Võta. Loe see läbi. Ilmselt on see vastus sind painanud küsimustele," andis ta mulle suure ümbriku. "Mis see on?" tundsin huvi. "Puhas ülestunnistus. Loe." See oli pikk kiri. /Mina, Janno Murakas teen puhtsüdamliku ülestunnistuse. Oma bioloogilise tütre, Elisabeth Osmiku nimel, kuna on mu ainus tütar. Kallis Elisabeth! Ma kohtusin su emaga juba ammu. Nii ammu, et enam isegi ei mäleta. Kuid ta armus teise mehesse ning lahkus minu juurest, kuigi elasime juba pikalt koos. Tõotasin, et ei jäta teda, kui ta peaks ümber mõtlema ja minu juurde naasma. See verine tüdruk, keda sa korduvalt oled näinud, on minu kehv lavastus. Vabandan omalt poolt. Kuid asja juurde. Kui me lahku läksime, oli meil kaks last: Kertu ja sina. Sina jäid emale, Kertu aga andsin ma ühele perekonnale, ise ma ei suutnud hoolt tema eest kanda. See oli parim otsus mu elus, kuna mu elu oli paari aasta pärast kohutav - ei elamist, ei tööd, ei kedagi. Kuid ma sain järjele. See, et Kertu sinu õde on, seda pead talle ise ütlema. Kahjuks. Ma usun, et ta ei kõhkle selles. Tegelikult... Olete te kaksikud, kuid erinevad. Seetõttu oli ka lihtsam meil otsus teha. Sinu ema oli nii armunud Einarisse, et ei tajunud reaalsust. Alguses polnud sellest vajaduski -Einar käitus lahkelt ja oli hea mees. Kuid käis pidevalt peale abielu jutuga. Sinu ema otsustas abielluda alles aastal nelja aasta pärast, 2005. Kui teie sündisite, 1999. aastal, ei tundnud su ema veel Einarit. Nad kohtusid aasta pärast ning sellest veel aasta edasi koliti kokku. Enne kui ma jätkan, tahan ma öelda,et kirjutasin meelega vale kuupäeva Kertu sünnipäevaks. Et te aru ei saaks. Ja need pildid, mis sa leidnud oled, on ebatähtsad. Lihtsalt eksitamiseks. Aasta oli siis 2001,kui Klaudia ja Einar kokku kolisid. Kuid Klaudia polnud aastaid nõus abielluma (Einar käis talle kogu aeg peale, et võiks leivad ühte kappi panna), kuna tahtis meest lähemalt tundma õppida. Selle õppimiseni ta ei jõudnudki,sest oli armunud. Tegelikkuses juba tookord oli Einar tuntud naiste peksja ja kord toimus üks sarivägistamine, kus noor neiu end hiljem ära tappis. Einari jaoks polnud piisavalt palju tõendeid ja ta jäi karistuseta. Su emal, Klaudial, polnud sellest aimugi. Ta mõtted olid vaid mujal. Nii see kõik algaski, kohe peale abielu. Ma kohtusin Klaudiaga kuu peale abielu. Ta rääkis mulle kõik ära,kuid võttis ka lubaduse,et ma midagi ei teeks. Ma olin tookord nii vihane. Aga tõepoolest, äkki oleks ta Klaudia siis tapnud? Ma ähvardasin Einarit, et kui too julgeb sulle midagi teha, ma teatan kohe politseisse ja annan vihje 1995.nda aasta juhtunu kohta. Klaudiat ma ei suutnud päästa. Oli liialt hilja. Ta tõmbus sinu osas tagasi, ta ei puutunud sind kordagi. Sest ei tahtnud vangi minna. Ma plaanisin aastaid seda, kuidas Einari elu hävitada. Aga sinu unenäod. Ilmselt oled sa neid juba näinud. Näiteks see, kuidas sind rööviti. See oli Einar, kes sai viimaks aru, et tuleb tegutseda. Et ta peab röövima sinu, et ta vangi ei läheks. Nägin algusest peale ta plaani läbi ja takistasin seda. See lask, mida sa tookord kuulsid, kuulus mulle. Ma tulistasin teda ja sellest ajast peale oli ta vasakust õlast haavatud. Ja meil oli viimaks võimalus - lavastada autoavarii. Klaudial käskisin kindlustada su tulevik,mida ta ka paar päeva enne õnnetust tegi. Ja nii nagu sa seda päeva mäletad, nii ka oli. Mina põhjustasin liiklusavarii. Aga ma teadsin, et Einar saab surma, kuid teie pääsete. Kahjuks tekitas see sulle peatrauma,mida ma endale andestada ei suuda. Kuid Einar oli surnud ja teie pääsenud. Kahjuks oli veel üks inimene,kes takistas Klaudia "ellu jäämist". Mirtel Puis. Ta oli varem Einariga seotud ja lubas Klaudia kättesaamisel teha sama,mida tema Einariga tegi. Sest ta teadis,et see kõik oli puhas pluff,näitemäng. Nüüdseks on ka tema surnud. Ma luban,et meist saab taas perekond. Sina,Kertu,mina ja Klaudia. Nagu tookord. Sinu isa, Janno."
Ma ei suutnud sõnagi lausuda,pisarad rääkisid enda eest. Seejärel kõlas koputus uksele ja seal seisid Janno, Kertu ja Klaudia. Ema hoidis käes kollaseid nelke ning lausus: "Tere tulemast koju, Elisabeth."
Lugu on lõpetatud :) Ma ei tea, kas peaksin jätkama siin kirjutamisega? Muidugi kaasneks sellele uus lugu, uued tegelased, uus sündmustik :)
-M.💖