Tüdruk, kes varjas, aga ei teadnud.

7.osa

Johan tõi klaasiga vett köögist. Ka Kertu ärkas ja tuli meie juurde. "Mis juhtus?" on ta üllatunud. Johan justkui ei kuulnud, ta ütles mulle: "Joo." Seejärel pöördus Kertu poole. "Lähme kööki," sõnas Johan, jättes minu elutuppa. Nad panid köögi ukse kinni ja ma ei kuulnud nende vestlust. "Elisabethile meenus midagi," sõnas Johan. "Mis mõttes meenus?" "Üks lapsepõlve mälestus, mis just kõige ilusam polnud." Kertu imestus oli suur. "Ag... Aga arst ütles, et ta mälu ei taastu kunagi." "Tundub, et siiski on see võimalik." "Mis saab edasi?" "Ehk meenub talle veel midagi. Aga me peame tema kõrval olema, teda toetama. Ta ei pruugi sellega ise toime tulla." "Jah, muidugi," sõnas Kertu. "Meil on vähemalt teada, et selline asi on kunagi juhtunud. Ja see surnud inimene..." lausus Johan. "Ära aja judinaid peale. Mida me edasi teeme?" küsis Kertu "Ootame. Aga Elisabethi ei tohi ära ehmatada." Kui nad minu juurde tulid, küsisid nad, kas kõik on hästi ja kas ma vajan midagi. "Tahad sa ehk teed?" küsis Kertu. Noogutasin. Üks rahustav kummelitee kulus küll ära.
Kui me taas niiviisi vaikides sõime, küsisin: "Mis me täna teeme?" Mõlemad kehitasid õlgu. "Äkki vaataks teisele korrusele?" pakkusin. Kertu ja Johan vaatasid teineteisele otsa. Ilmselt oli asi minus. "Hästi," sõnas Johan ning pani kahvli taldrikule.
Ta tõi tööriistad ning kangutas ukse lahti. Astusime Kertuga sisse. Ruum oli tegelikult üsna avar, kuid asjad virnades tekitasid palju kitsama tunde. Siin oli palju rohkem prahti kui me saunast leidsime. Virnade kaupa raamatud, paberid, fotoalbumid ja palju muudki. Leidsin ühe plekkkarbi, mille lahti tegin. Seal sees olid mõned asjad - üks vanaaegne kõristi, üks pisike klaaskuul ja veel mitu asja, kuid mind köitis foto. See oli värviline, aastarvu ei olnud. Sellel seisis minu ema arvatavasti, kelle ma ära tundsin ja mulle täiesti võõras mees. Nende keskel seisis särasilmne ja rõõmus laps,umbes kolmene. Kuid ma teadsin, et mina see ei ole. Rohkem midagi silma ei torganud aga me koristasime hoolikalt ruumi ära. "Nende raamatutega on hea tuld teha, kui sul midagi väärtuslikku ei ole." "Ei. Aga jäta need ülejäänud asjad siia," palusin Johanit. "Hästi. Kertu, aitad sa mul need kokku korjata?" "Mhm," pomises Kertu. Kui nad olid juba enamus raamatutest ära viinud, jäi mulle üks kätte. See oli Tammsaare "Kõrboja peremees". Ma ei tea, miks see mind tohutult köitis, aga ma pidin selle alles hoidma. Nii kaua, kui ma mäletan, on mulle meeldinud lugeda. Meeletult. Greete on rääkinud, et väiksemana tassisin ma kogu aeg raamatuid koju ja lugesin. Panin selle kõrvale.
Kui meil oli koristatud, pesime nõud ja läksime välja. Öö jooksul oli sadanud lund juurde ja meil tuli lumes sumbata. "Kahju, et politsei keelas sauna mineku ära - oleks sooja saanud," sõnas Johan. "Seda küll... Aga mind hakkas see lugu huvitama," sõnasin. "Mis lugu?" küsis Johan. "See surnud mees." "Miks ometi?" mõistis Johan mind justkui hukka. "Äkki ma lihtsalt tahaks natukene ka selgust mitte käed rüppes oodata, kuni vastus tuleb? Selle loo lahendamisega läheb neil kuid, kui mitte aastaid." Johan lõi käega. Olgu siis jonnakas, kui tahab. 
Tund aega hiljem seisin küla politseimaja ees. See oli pisike, kollakas, puust maja, üleval sinisega silt: POLITSEI. Tõmbasin ukse lahti, näkku paiskus kopitanud lõhn. Valvelauas istus eakam naine, prillid ninal. Pealtnäha tundus karm, kuid tegelikult oli ta sõbralik. "Tere," ütlesin. "Tere. Kuidas saan aidata?" "Mul oleks vaja ühe politseinikuga rääkida. Margus Kiiask." "Ma kohe juhatan," sõnas proua, kõndis koridori lõppu ning pööras vasakule, mina kannul. Margus on meie sugulane. Sain selle teada, kui mulle ema töö juurest asjad anti. Ühte kaustikusse oli ta üles täheldanud meie pere sugupuu. "Margus tuleb kohe," sõnas proua ning lahkus. Istusin musta värvi toolile. "Nii. Mis mureks?" tuli peagi Margus minu juurde. "Meie saunast leiti surnukeha." "Ja kuidas mina aidata saan? Kui te arvate, et ma siin hakkan isikuandmeid paljastama, siis palun,uks on seal," sõnas Margus karmilt. "Aga me pole ju võõrad." "Vabandust?"  "Mina olen sinu sugulane, Elisabeth Osmik." "Elisabeth," üllatus Margus ning kallistas mind. "Ma nägin sind viimati enne õnnetust. Kuidas sul läinud on?" "Peale õnnetust on elu kulgenud omasoodu. Kuid muidu läheb hästi." "Jah, kuulsin sinu traagilisest saatusest. Sa siis sugugi midagi ei mäleta enne õnnetust?" "Ei. Ainult õnnetuse päeva," ütlesin. "Väga kurb lugu. Soovid ehk küpsist?" pakkus Margus. "Ei, aitäh," naeratasin. "Ja nüüd oled sa siin, et lahendada omavoliliselt mõrvalugu või kuidas?" "Enam-vähem jah. Ja sinu abi kuluks ka ära," anusin.  "Hea küll. Ma vaatan, mida ma teha saan," lubas Margus. Ta klõbistas klaviatuuril. "Mehe nimi on, oli Eduard Tammik, 39-aastane. Läks kaduma paar kuud tagasi. Temast jäid maha kaks väikest last ja abikaasa," lausus Margus. Ta ulatas mulle foto, kus oli Eduard elusana. "Ma kardan, et ma tulen veel tagasi," laususin. "Ikka võid tulla, aga siis sa tead, et mingisugust lahkamisaruannet ei saa ma sulle anda. Vaid pealiskaudsed andmed." "Sobib," sõnasin ja lahkusin kabinetist. Eduard Tammik. 39. Kaks väikest last. Kust alustada? Oleks hea rääkida lesega. Aga aadress? Ei, see ei ole siiski hea mõte... Mul ei oleks õigust seda teha. Margust ka enam tüüdata ei tahtnud... Istusin bussi peale ja sõitsin tagasi tuttavale teeservale, kust edasi läksin jala. Loodus on talvel ikka imeline - lumi on maas, metsloomad otsivad lume alt süüa, mõni jänes hüppab eemal, otsimaks toitu...
Kodus polnud kedagi, kuid laual oli kiri. 《Elisabeth, läksime Johaniga linna, tuleme hilja. Leia endale midagi kapist süüa. Kertu》Ohkasin ja panin kirja tagasi lauale. Külmkapist leidsin pookiku vorstijupi, võid ja pätsi leiba. Võileivad tehtud, suundusin elutuppa. Siin oli mitu raamaturiiulit, paksult raamatuid täis. Võtsin ühe paksema raamatu, kust libises välja paber. Alguses arvasin, et paber on pärit raamatust, kuid ümber pöörates oli seal kiri. Käekiri oli kehv. |See maja on needus. Needust saab murda vaid Tema abiga. Reetja. Aasta 1892| Reetja? Nõidus? Mida see kõik tähendab? Tobe nali? Ja taas kõndis esikus minu silme eest läbi tüdruk, verine kleit seljas. Seekord ta ei naeratanud, vaid karjus: "Aita mind! Päästa mind ära!" Panin värisevad käed silmad ette ja palusin, et see oleks ettekujutus. Silmi lahti tehes oli neiu kadunud. Mis siin majas toimub? Ma ei tea miks, aga tundsin, et peaksin käesoleva raamatu ära põletama. Nii ma tegingi ja peale seda tundsin tohutut kergendust. Tuli praksus ahjus (köögis oli vaid puupliit) ja oli tunda soojust. Paber, mis raamatu vahelt välja kukkus, selle murdsin kokku ning panin spordikoti välimisse taskusse. Järgmisel hetkel kõlas välisuksele koputus. Tegin ukse lahti ja seal seisis...
Ma ootan huviga teie arvamust sellest loost🤗 Aitäh kõigile jälgijatele💜
-M.💖