Tüdruk, kes varjas, aga ei teadnud.

12.osa

Mees ei mõelnud pikalt, ta oli seda kaua planeerinud. Ta haaras korraga ja äkitselt naise taskust relva ning sihtis teda sellega. "Tulistad mind või?" küsis naine põlastavalt. "Ära mitte üritagi. Sa oled haige. Haiged ei suuda sooritada mõrva, sest nad on nii õrnakesed," ei suutnud naine lõpetada mõnitamist. "Hüvasti, Mirtel," sõnas mees ning tulistas naist. "Mis sul arus on, Janno?" olid naise, õigemini Mirteli, viimased sõnad. Ja juba ta langes... Verd oli kõikjal, Janno haaras tähtsamad asitõendid, pühkis relva puhtaks ning pani Mirteli kõrvale. Tal polnud aega...

"Homme on jõulud," sõnas Johan söögilauas. "On jah," meenus mulle ka. "Toome kuuse homme?" küsis Kertu. "Loomulikult," ütles Johan. "Võiksime linnast midagi söögipoolist tuua," sekkus ka Kertu. Tahtsin veel midagi öelda, kuid siis helises telefon. "Jah?" ütlesin ebalevalt, kuna tegemist oli võõra numbriga.  "Tere, Elisabeth." Ma olin minestuse äärel. See oli ema. Ma tundsin ta hääle ära. "Ema. Ema!" olin keeletu. "Ma tahaks sinuga kohtuda, väga. Ja ma tean, kus sa oled. Aga ma ei saa. Mitte enne, kui... Aga pea meeles, mis ka ei juhtuks, ma olen sinu kõrval." Kõne katkes. Mul kukkus telefon käest. Käed värisesid ning pisarad voolasid. Ta on elus. Ma ei eksinud kordagi. Keegi ei eksinud. "Mis juhtus?" küsis Kertu. "Ta, ta, ta helistas," kogelesin. "Kes?" "Ema," tõstsin pea. Ka Kertu oli väga üllatunud. "Sinu ema? Aga ta..?" "Ei. Ta ei ole surnud. Nagu ma aimasin. Mul oli õigus. Ta teab, kus ma olen. Aga me ei saa niipea kokku. Ma ei tea isegi, miks. Ta rääkis mingitest inimestest, kes vangi peavad minema." "Ta on vähemalt elus," ütles Kertu. "Jah..."

Möödusid kuud. Kätte jõudis 12.mai. "Lähme?" küsis Greete enne minekut. "Jah," olin õhinal. Tundsin end kui väike laps. Ma näen oma ema. Täna. Mul on kahju, et teda vähemalt korra näen, aga siiski ma näen teda...
Kohvikusse sisse astudes oli tunda ärevust. Ja seal ta istus... Aknapoolses lauas, kohevad kastanpruunid lokkis juuksed lahti. Seljas oli tal helekollane kleit. Täpselt selline, nagu toona... "Elisabeth," lausus ta, kui ma lauda istusin. Ma langesin talle kohe kaela ning istusin tagasi. "Mul on nii hea meel sind näha," ütlesin. Ema noogutas vaevumärgatavalt. Kuid aknast välja vaadates midagi temas muutus. Ta muutus ärevaks, oli hirmul. "Ma pean nüüd minema," jõudis ta veel öelda, kui oma beeži koti võttis ning minema jooksis. Tellisin ühe caffe latte. Seejärel valisin Greete numbri. "Eksisid ära?" kostus Greete küsimus. Puhkesin nutma. Neid küsimusi minu peas oli liiga palju. "Ma tulen sulle järgi." Panin viie eurose lauale ning lahkusin kohvikust. Pisaraid pühkides märkasin tumesinist audit, mis kohviku vastas passis. Sellel kellegil oli käes fotoaparaat. Kui ma tema poole hakkasin kõndima, vajutas juht gaasi ja läinud ta oligi. Järgmisel hetkel sõitis kohviku ette sinine ford. Istusin autosse ja ei öelnud Greetele midagi. Olin täiesti tuim. Koju jõudes kõlas küsimus: "Mis juhtus?" "Keegi jälgis meid, kui me rääkisime. Ema märkas seda ja põgenes." "Ma arvan, et ta ei jäta seda nii. Ta tuleb veel tagasi," lohutas Greete. "See on esimene kord, kui ma oma ema peale õnnetust näen ja siis suudab keegi ka selle ära rikkuda." "Kas unenäod jätkuvad?" Olin viimaks Greetele tõe ära rääkinud.  Noogutasin. "Alati üks ja see sama," sõnasin. "Kirjelda," sõnas Greete. "Ma olen umbes seitsmene. Toomingas õitseb, ma mängin väljas ühe tüdrukuga. Ema räägib ühe võõra mehega, mitte isaga. Ta on tõeliselt rõõmus. Ühel hetkel tuleb ema minu juurde ja sõnab, et tüdruk peab nüüd koju minema. Ja isale sellest ma ei tohi rääkida. Igakord ma ärkan peale seda lauset." "Huvitav... Tal oli siis kõrvalsuhe?" "Ma ei tea. Pealegi, ma ei imesta. Mu isa oli täielik..." "Ma mõistan sind, Elisabeth."
Kertu oli solvunud. Elisabeth ei vastanud ta kõnedele. Ignoreeris. Kas tõesti ta solvus? "Ta kas kuulab mind või mitte," otsustas Kertu ning valis Elisabethi numbri.-
Kuulsin, kuidas telefon teises toas helises. "Jah?" "Mina siin, Kertu." "Oi, tsau." "Ma tean, sa oled solvunud, aga kuula mind ära." "Mul polnud aega vastada, anna andeks." "Juba unustatud. Saame äkki kokku? Räägime,ajame juttu. Nagu vanasti." "Hästi. Tunni aja pärast minu maamajas?" "Tulen," rõõmustas Kertu.
-M.💖