Tüdruk, kes varjas, aga ei teadnud.

5.osa

《Kallis tütar Elisabeth. Kui sa seda kirja loed, siis arvatavasti oled leidnud andmeid selle kohta, et ma olen elus. Minu surm oli tõesti lavastatud. Miks, sellest ma hetkel vaikin. Ma ei saa su ellu tagasi tulla, sinu kõrval olla enne, kui teatud isikud vangi on läinud või surma saanud. Ja selle nimel ma kavatsengi võidelda. 7 aastat on nüüdseks möödas minu traagilisest "õnnetusest". Loodetavasti ei pea sa kaua enam ootama minu saabumist. Luban, et meie taaskohtumine on varsti. Armastan sind igavesti. Sinu ema, Klaudia.》Lugesin kirja mitu korda läbi, enne kui jõudsin selgusele. Ema on elus - seda kinnitab ta ka ise. Ma polnud asjata lootnud kõik need aastad. Ta on elus ja nagu ta lubas, me saame varsti kokku. Kuid mitte enne, kui teatud inimesed vangi on läinud või surma saanud. Miks? Millega mu ema seotud on ja miks me kokku ei saa ometigi? Millegi pärast mul tekib nii palju küsimusi koguaeg juurde aga vastuseid jääb vähemaks. "Elisabeth, tule siia!" hüüdis Greete elutoast. Võpatasin ning peitsin kirja ümbrikuga sügavale sahtlipõhja. "Jah?" ilmusin küsiva tooniga elutuppa. "Paar tööpaberit on läinud. Ja raamaturiiulist üks raamat. Ega sina ei tea nende kohta midagi?" "Ei, äkki sa ise panid teise kohta?" "Võib-olla tõesti, aga oota, mul on sulle üks jutt." "Jah?" vaatasin küsiva näoga otsa. "Ma sõidan kaheks nädalaks ära, tööasjad. Proovi kuidagi siin hakkama saada." "Aga jõulud?" "Ma tean,aga pole midagi parata. Kui ma tagasi tulen, siis peame jõulud ja uusaasta koos. Seda sõitu ei saa edasi lükata." Mu pea vajus norgu. "Okei, lepime kokku, et ma tulen 29. tagasi. Sobib?" "Sobib," üritasin rõõmsamat nägu teha. "Sõidan juba homme ära," ütles Greete. Sellega oli meie vestlus lõppenud. Tundsin end kuidagi väsinult, seega otsustasin teha ühe väikese uinaku. Kuskil kolme tunni pärast äratas mind Greete. "Tule, üks inimene on siin." Tõusin püsti, kohendasin juukseid ja läksin esikusse. Uksel seisis Kertu. "Kertu," üllatusin ning kallistasin sõbrannat." Kutsusin ta edasi ja olin enamgi üllatunud, nähes kahte reisikotti ta käevangus. Juhatasin ta oma tuppa. "Kas midagi juhtus?" "Parem oleks küsida, mida ei juhtunud," oli sõbranna tujust ära. "Alguses läks vanematel auto katki. Siis selgus, et kõik reisid lükatakse 30. detsembri peale, sest kogu aeg on nii kohutav tuisk. Veab, kui nad vana-aasta õhtuks jõuavad," sõnas Kertu. "Minu tädi sõidab ka homme ära. Seega... Me peame jõulud veetma kahekesi." See tõi Kertu näole naeratuse. "See on küll tore." "Tee nüüd rõõmsam nägu pähe, lähme sööme torti." Torti süües tuli mul mõte. "Mäletad, ma rääkisin sellest pärandusest?" küsisin Kertult. "Mäletan." "Mõtlesin, et kutsuks Johani ja läheks kolmekesti sinna majja nädalaks. Jõule veetma ja nii..." "See on küll hea mõte," kiitis Kertu. Seega valisin Johani numbri. "Ja," vastas Johan tusaselt. Tal vist polnud tuju. "Hei, see olen mina, Elisabeth." Johani hääl muutus rõõmsamaks. "Elisabeth! Sa pole pärast mere ääres käiku minuga suhelnud. Kas sulle ei meeldinud?" "Meeldis küll, lihtsalt pole olnud aega. Tahtsin küsida hoopis, mis teed jõulude ajal?" "Nagu tavaliselt. Oleme perega koos ja naudime jõuluaega." "Aga kui ma pakun sulle huvitavamat?" "Kuulan." "Me siin Kertuga mõtlesime, et võiks minna nädalaks minu ema vanavanemate majja. Kahekesi oleks kõhe veidi. Lööd kampa?" "Miks mitte. Ahjaa, palju õnne." "Aitäh, näeme siis homme." Seejärel tulime tagasi ning ka mina panin oma vajalikud asjad kokku. Seejärel otsisin sõbrannale madratsi ning voodipesu. Läksime varakult magama, et varakult minna, kuna busse tihti ei käinud. Hommikul ärgates oli Greete lahkunud. Ta oli jätnud meile rahasumma toidu ostmiseks. Lootsin, et selle maja lähedal, kuhu me nädalaks läheme, on väikenegi külapood. Maja asus siit 20 kilomeetri kaugusel. Ootasime Johani ka ära ning läksime bussi peale.
Väravast sisse astudes avanes mulle imeline vaatepilt. Korda tehtud aed, maja ees asus pisike ringikujuline peenar, mida oli hiljuti korrastatud. Veidi kaugemal peenrast oli aiamaa, kus midagi ei kasvanud. Sealt edasi viis kitsas teerada saunani. Maja taga oli kelder. Eriti ilusaks muutis vaatepildi lumi. Keegi on seda maja hooldamas käinud. Maja seina ääres oli lillepott, mille all oli võti, nagu ema oli maininud. Keerasin ukse lahti ja läksin sisse. Väga külm oli. Kertu ning Johan tulid minu järel samuti sisse. "Kas sa kütad?" küsisin Johani käest. "Hästi. Kus kuur asub?" "Ma ei tea." Läksime koos otsima - kuur asus sauna lähedal, kust Johan võttis sobivad kuivad puud. Seejärel suundusime tagasi majja. Esikust vasakule jäi vaheuks, läksime sisse. Meie ees oli veel üks esik, vasakule jäi köök. Seal vahel oli ahi ning seejärel oli vannituba. Köögis oli pliit, puuküttega. Elektripliit köögis puudus. "Tundub, et sul on siia ka vaja puid tuua, siis ma saan midagi süüa teha." Köögis oli veel vana külmkapp (pliidi vastas), laud nelja puidust tooliga, selle peal nõukaaegne raadio, laua kohal oli aken rulooga ning lauast vasakule jäi veel kaks köögikappi, mis oli kinnitatud seinale. Paremale jäi suur elutuba, kus oli samuti ahi, ainult suurem. Sealt edasi oli veel üks pisem tuba, kus peale põrandavaiba midagi ei olnudki. Elutoas aga oli vana pruunikas diivan, kaks suurt maest laeni raamaturiiulit ja nõukaaegne valge laudlinaga pisike laud. Diivani tagant leidsin üsna korralikud madratsid, kus me magada saime. Hea, et olime enda voodipesu kaasa võtnud. Ja see maja oli mõnus hubane kodu. Teine korrus oli küll olemas ja esikust viis trepp, kuid teise korruse ees oli lukus uks ja me ei hakanud seda lahti kangutama. Esikus oli veel sahver (kohe, kui välisuksest sisse tulid, oli see kohe ukse vastas) ja sealt leidsin värsked munad, tüki liha ja leiba. Viisin need kööki. "Kuulge, kas keegi teab, kus siin pood asub?" küsisin. "Ma võin uurida," ütles Johan. Andsin talle vajaliku rahasumma. Sellest majast oli kaks kilomeetrit maanteeni. Johan kõndis maanteeni ning samal hetkel möödus temast meesterahvas, kes rattaga sõitis. Johan viipas talle, seega ta pidurdas. "Tere," ütles Johan viisakalt. "Tere. Milles probleem?" küsis mees pahuralt, tal oli arvatavasti kiire. "Kus siin pood asub?" "Pood on siit nelja-viie kilomeetri kaugusel, poiss. Võid bussiga minna," viipas mees käega. Mees heitis pilgu hetkeks oma kellale ja sõnas: "Buss tulebki kohe." Õues oli üsna külm, veidi ka tuiskas. Johan vaatas, kuidas meesterahvas metsatukka kadus. Kaua ei pidanudki ta ootama, buss saabus peatselt. Johan ulatas juhile raha ja istus sobiva koha peale. Viie minuti pärast jõudis Johan külla. Bussijaam oli poe vastas. Poe kõrval asus kultuurimaja. Nad olid nii öelda kokku ehitatud. Johan astus poodi sisse. See oli pisike, kuid hästi varustatud pood. Arusaadav - küla ainuke. Johan võttis paki makarone, tatart, jupi vorsti, jäätiseid, siirupit, mahla, leiba, hapukoort, karbi mune, tüki liha, leiba, verivorsti, hapukapsast, šokolaadi, küpsiseid ja veel mitut asja. Asjad makstud, küsis Johan müüja millal läheb järgmine buss. Müüja vastas: "Pooleteist tunni pärast." Johan tänas ja lahkus. Poolteist tundi oli ikka väga palju. Ta märkas, kuidas kultuurimajast naine väljus ja parkla poole auto juurde suundus. "Vabandage!" hüüdis Johan. Naine vaatas üllatunult Johanile otsa. "Jah?" "Kas Kalde talu jääb teie teest väga kõrvale?" "Ei, sugugi mitte. Ma elan seal kõrval." "Ega see teile tüli ei tee, kui te mind ära viiksite?" "Ei, sugugi mitte. Pane kott taha ja tule istu ette," ütles naine. Ta käivitas auto ning nad asusid teele. "Eeva. Küla vallavanem," tutvustas naine ennast. "Johan." "See talu on aastaid tühjana seisnud," mainis Eeva. Nad olid jõudnud juba teeservale, kust tee viis edasi majani. "Ma lähen siit ise edasi," sõnas Johan, võttis koti, tänas ja kõndis maja poole.
"Tõin süüa!" hüüdis poiss juba esikus. Lülitasin külmiku sisse ja panin asjad kappi. "Ma sain ühe naisega tuttavaks," sõnas Johan. "Kellega?" küsisin, samal ajal asju külmikusse pannes. "Ta on siin vallavanem. Mitte küll otseselt, aga ta tegeleb küla ürituste ja muu sellisega." "Eeva Jetse?" "Sa tunned teda?" "Olen kuulnud," vastasin. "Johan aitas mul asjad ära panna ning suundus ise elutuppa. Mina aga otsin teekannu, et teed teha. Samal ajal panin vee soojenema puupliidi peale, sest veekeedu kannu siin polnud. Küll aga leidus siin potte ja panne, mis tulid vägagi kasuks. Õhtusöögiks tegin ma mune ja liha. Kui olime lõpetanud, istusime elutoas ja lugesime raamatuid. Viimaks heitsime magama.
Mina magasin elutoas, Kertu sellest järgmises toas ning Johan vannitoa kõrval asuvas toas. Mul tuli kiiresti uni, magasin üle pika aja rahulikult. Hommikul ärgates pikutasin veel kaua madratsi peal. Kui mõistsin, et und ei tule, ajasin ennast püsti ja läksin vannituppa. Peale seda läksin elutuppa, et riidesse panna. Ma tardusin, kuna ei teadnud, mida ma nägin. Elutoast kõndis mööda tüdruk, üleni verine. Ta vaatas mulle otsa ja naeratas. Seejärel ta kadus. Ta oli esikus. Hakkasin karjuma ja nutma. Kertu ja Johan ärkasid ja jooksid minu juurde. "Mis juhtus?" küsis Johan. "Es... Esikus kõndis üks tüdruk. Ta naeratas mulle ja kadus. Ta... Ta oli üleni verine." "Ma toon sulle vett," ütles Kertu. Värisesin üle terve keha. "Rahune, Elisabeth. See oli ettekujutus. Vaime pole olemas," rahustas Johan. Kertu ulatas mulle klaasi, mille ma tühjaks jõin. "Ausalt, see juhtus päriselt," ütlesin vaikselt. "Puhka. Ma teen sulle midagi süüa," ütles sõbranna. Heitsin tagasi madratsile ja panin silmad kinni. Seda tüdrukut ma peast välja ei saanud, ta oli mu peas kinni. Kertu ning Johan mind tõsiselt ei võtnud. Aga äkki tõesti ma kujutasin seda ette? Und nagunii ei tulnud, seega tulin püsti ja läksin kööki. "Ma tean, et sa mõtled, et me ei usu sind. Aga see pole nii. Me tegelikult võtame sind väga tõsiselt, lihtsalt, see kõlab ebareaalselt," ütles poiss. "Jah, ma tean. See võis olla väsimusest. Kummitusi pole olemas," nõustusin temaga. Kertu tuli ka kööki. "Mis täna süüa on?" "Praemuna vist," vastasin ning vaatasin Johanile otsa, kes naeratas. Söök söödud, otsustasime väljas ringi vaadata. Keldri võtme leidsime toast esikust. Kuna meile Kertuga keldrisse minemise idee ei istunud läks Johan üksi. "Tüdrukud," ütles ta naljatades.
-M.💖
Kaunist talve jätku ja kõike head teile😊💞
-M.💖