Tüdruk, kes varjas, aga ei teadnud.

15.osa

Tagasi siin, kus kõik oli alguse saanud. Minu elu muutus korraga. Mulle meenusid enamus mu mälestustest. Ja mu isa oli jõhkard. Vabandust, kasuisa. Pärisisa on surnud. Väidetavalt. Kuid kas ma peaksin seda kontrollima?
"Kõik on ikka korras?" küsis Johan. Naeratasin. "Jah, paremini ei saakski olla." Keerasin ukse lahti ning me läksime sisse. Siin oleks midagi justkui muutunud. Uus mööbel, praht, mis oli välja viidud... Kes siin käinud on? "Oi, keegi on siin korralikult koristanud," lõi Kertu rõõmust käsi kokku. "Mina seda teinud ei ole. Johan?" vaatasin talle küsivalt otsa. "Ei, kallis." "Kes siin siis käinud on?" olin segaduses. "Äkki su ema? Tema ju teadis," pakkus Kertu. "Võti oli terve see aeg minu käes. Ja varuvõtit pole," kostsin. "Siis on vargad, kes olid nii lahked ja kõik korda tegid," vastas Kertu. Ma ei taibanud, mis siin toimub. Ja mulle oli miskipärast vastukarva ka nende asjade omaks võtmine. Miski ütles, et see on mulle väga lähedane inimene. Aga ei, mitte ema. Keegi teine. Võtsin kapist kolm tassi, otsustasin teed teha. Teadsin, et nad muretsevad. Kuidas mälestused mulle mõjuvad. Aga mina ei tahtnud, et nad muretseksid. Ja ma ei osanud midagi teha. "Lõhnab hästi. Mis tee see on?" kiitis Johan teed, kui ma serveerisin. Naeratasin. Nad üritasid tõsta mu tuju, et ma ei mõtleks halvale. Kuid siiski ma mõtlesin. "Ma ei teagi. Siin olid ühe karbi sees teelehed, ilma sildita," vastasin.
"Siin oleks keegi nagu vahepeal elanud," ütles Johan korraga selle, mille peale olin ise ka mõelnud.
Aga kui see on tõsi? "Panite tähele, et majas on uus mööbel?" küsisin, tahtmaks teada saada, mis on nende arvamus sellest. "Muidugi nägime. Kohe esimesena. Küll sa oled head tööd teinud," kiitis Kertu. "Asi selles ongi, et mina ei ole. Mina ei toonud siia uut mööblit. Selle on keegi toonud," sõnasin. "Kes? Milleks?" oli Kertu segaduses. "Kui ma seda vaid teaksin," ohkasin. "Ta ei mõelnud sellega kindlasti midagi halba," üritas Kertu lohutada. "Halba jah mitte, kuid miks ta seda tegi? Kes siin pealegi käib? Need asjad ei teki siia üleöö, pealegi on need üsnagi uued. Ja siin pole mingit ladu, kus selliseid asju hoida saaks," ütlesin. "Tjah, sul on vist õigus," sekkus ka Johan meie vestlusesse. "Ja kes on see verine tüdruk? Inimene, kes sind etendas tookord? Ja see mees, miks tema tapeti?" küsisin. "Elisabeth, see on minevik. Sa ei saa enam midagi teha," sõnas Kertu. "Ma olen sellega seotud. See juhtus minu territooriumil, minu saunas. See on rohkemgi veel minuga seotud. Ja ma veel arvasin, et sa oled minu poolt..." ütlesin nukralt. "Ma olengi. Lihtsalt... Me ei saa seda iseseisvalt lahendada. Me ei saa sinna enam midagi teha. See mees oli juba enne tapetud, kui me ta leidsime." "Ma külastan homme Margust. Maksku see mulle, mis maksab. Mina uurin tõe välja." Kertu raputas pead ning Johan oli oma mõtetes.
Panin mootori tööle ning alustasin sõitu. Mõtlesin, miks nad ei taha, et ma seda lahendaksin. Ehk oli neil õigus - sellest on nüûdseks nii palju aega möödas. Oleksin sõites äärepealt ühe mehe alla ajanud, kes rattaga küla poolt tuli. Ta hoidis teelt kõrvale, kui mind tulemas nägi. Ilmselt vandus endamisi.
"Lähete Marguse juurde jah?" küsis valvetädi uudishimulikult ning sõbralikult. "Jah," muigasin.
Samal ajal, kui ma ootasin kabineti ukse ees, (Margusel oli tegemist hetkel) väljus mingil hetkel sealt see sama mees, keda olin tookord näinud. Jan või Janno, mis ta nimi nüüd iganes oligi... Ta heitis mulle põgusa pilgu ning eemaldus. "Elisabeth? Oled see tõesti sina?" küsis Margus. Olin nii oma mõtetes, et muutusin kohmetuks. "Jah, mina," sõnasin kohmetult. "Tule edasi. Mul on kohvi parasjagu soe," ütles Margus. "Anna andeks, et ma küsin, aga mida tema siin tegi?" "Murakas või? Delikaatne. Nii palju võin öelda, et tema eelmine elu." "Eelmine elu?" kordasin. "Jah. Rohkem ma ei saa sellest rääkida. Aga sinust on palju rääkida. Tule ometi edasi."
Loodan, et olete rahul💛 xo💞
-M.💖