Tüdruk, kes varjas, aga ei teadnud.

10.osa

Ma olin nördinud. Ei tea isegi, kelles. Ehk emas, kes on elus ja ilmselgelt lavastas selle kõik? Ja miskipärast veel varjab end. Segadust oli palju ja lõppu ei paistnud olevat. Oma mõtetega jõudsin koduväravasse. See maja peidab endas veel palju asju. Vesi muutub vereks? Ei usu, et selles tuleks süüdistada nüüd katkiseid torusid. Asi on milleski muus. Ja see verine tüdruk? Mida ta mulle öelda tahab? Kõndisin sisse ning avasi maja ukse. Siin oli külm. Täna tuleb kütta. Kertu askeldas köögis. Mina aga tahtsin eemale inimestest ja sellest elust. Hakkasin juba kahtlema, kas saan oma ainsat sõbrannat, kes on ühtlasti ka mu lapsepõlvesõbrannat, ka enam usaldada. Unustasin selle mõtte kohe ja istusin madratsile. Ma olin nii oma mõtetes, et ei kuulnud, kuidas Kertu pliidi kinni keeras ja minu juurde tuli. "Kas midagi on selgunud?" "Mida?" ärkasin oma mõtetest ja vaatasin Kertule otsa. "Ma küsisin, kas midagi on selgunud?" "Jah. Margus näitas mulle ühe tankla videot, kus minu ema raha välja võtab. Ta ei varjanud ennast. Aga ma ei mõista, miks ta ühendust ei ole võtnud?" "Ellu, mäletad seda kirja, mis testamendi taga oli? Seal ta ju kirjutas, et ei saa enne sinuga kohtuda, kui mõned inimesed kinni on võetud." "Õige jah. Aga ma ei mõista, mille eest ta põgenes. Mida ta kartis? Ja miks ta nüüd oma nägu ei varjanud? Siin on midagi viltu." "Seda me ei tea enne, kui su ema pole sinuga rääkinud." Sellega oli meie vestlus lõppenud. Kertu läks tagasi kööki ja mina jäin elutuppa. Võtsin oma heledast spordikotist välja perefoto ilma isata. See, mida ma olin tema kohta teada saanud, vapustas mind kohutavalt. Ma olin veel teada saanud, et peale minu ema oli tal veel ohvreid, kuid erinevalt minu emast ei olnud neil lapsi. Sest tegelikult polnud Einar ju minu isa,vaid kasuisa. Minu ema väitel suri minu isa juba enne surma. Kuid nüüd ma hakkasin selles kõhklema, sest nii palju oli juba ilmsiks tulnud. Ja nüüd muutus minu arvamus ka minu kasuisast, Einarist. Minu arust oli isegi see aus, et ta surma sai tookord. Sellised ei paranda isegi vangla, vaid haud. Mind aga painas üks küsimus: Miks ta kunagi minu vastu kätt ei tõstnud? Ta oleks võinud minuga samamoodi käituda, nagu emagi. Pealegi olin ma tema kasulaps. Temasuguseid ei hooli eriti millestki... Õues hakkas juba hämarduma. Oli ju talvine aeg. Tõusin püsti ning läksin kööki. "See Janno käis siin." "Jälle?" imestasin. "Jah. Õnneks läks kohe minema, kui mind nägi. Ta on väga kahtlane." "On jah," nõustusin, "ma ei tea, mida ta siin tegi." "Siin toimub midagi salapärast," kostis Kertu. "Jah. Ja ma tahan teada, mis siin tegelikult toimub. Kui see mees järgmine kord tuleb, üritan juttu teha maja ajaloost. Kui sellised piisavalt tüüdata, jätavad nad ise ka tüütamise," ütlesin. "Kui sa nii ütled. Tegelikult on siin üsna vaikne ja rahulik. Linnamürast ongi vahel vaja eemale saada." "Just. Ja me jääme siia veel nädalakese, kui sobib." "Ma usun küll, et sobib. Vanematel niigi kiire," oli Kertu nõus ning lisas: "Tead, ma leidsin üsna töökorras teleka. Ehk saab sealt midagi vaadata. Vana küll,90.ndadest, aga peaks töötama."
Õhtu möödus nagu vanasti. Mässisime Kertuga mõlemad end tekkidesse, istusime vanale diivanile ja sõime spagette ketšupiga. Ning vaatasime telekat, mis üllatuseks näitas isegi kolme eesti kanalit. Kuigi tegelikult ma olin oma mõtetes eemal, kaugemal. Kuidas saame meie siin rõõmsad olla, kui Johan on kadunud?
|Samal ajal teises kohas| Johani vaatenurk. Teen silmad lahti, kõik on ümberringi pime. Ainult eemal paistab valgus. Kuulatan. "Sa lõid liiga kõvasti. Kui ta täna ei toibu, peame ta kuskile toimetama ja kiiraabi kutsuma," kuulen üht naishäält. Seejärel meeshäält. "Küll ta toibub." Hääled kaugenevad ja ma üritan midagi aru saada. Mu jope on kadunud. Ja tossud. Mul on külm ning mu käed ja jalad on kinniseotud. Joogijanu on ka kohutav. Tunnen kerget iiveldust ja pea pööritust. Järgmisel hetkel tuleb ruumi keegi ja tuli pannakse põlema. Kissitan silmi. See on naine. "Sa ärkasid," ütleb ta malbelt. Seejärel ulatab ta minu ette lauale papist taldriku toiduga ja papptopsi. Ning teeb mu jalad ja käed lahti. Ranne on valus, liigutan seda. "Ole hea ja söö. Me ei tee sulle liiga. Aga sa pead lubama, et ei põgene." "Olgu, ma luban." "Hakka nüüd sööma," lausub naine ja lahkub ruumist. Ta paneb ukse kinni, kuid ei lukusta seda. Kaks võileiba ja neli praemuna. Pole paha, mõtlen veel ning asun sööma.
|Elisabethi maakodus| Jään nii mõttesse, et ei pane esialgu Kertu küsimust tähelegi. Alles teisel korral küsin: "Kas sa ütlesid midagi?" "Jah. Ma küsisin, kas film meeldis?" "Ei, ja, väga huvitav oli." "Sa olid terve filmi ajal nii vaikne ja eemalolev." "Tegelikult jah, ma ei suutnud keskenduda. Mõtlesin mitu korda läbi Johani tee ja kuhu ta võis minna või sattuda. Panin tähele, et siin pole palju maju ja vaata seda. Võtsin telefonis lahti kaardi ning oautasin ühe hoone peale. "See hoone on aastast 1956. tühjana seisnud. Aga teise maailmasõja aegedel asus seal haigla." "Kas sa mõtled et..." "Ma ei tea. Aga käime homme seal ära." Panime teleka kinni, pesime nõud ja heitsime magama. Ma olin väsinud. Ning mõtlesin aina Johani peale. Kus ta on? Kas temaga on kõik korras? Selliste mõtetega vajusin magama.
|Johani vaatenurk| Ma ei tea, kaua ma siin olen olnud. Aga ma olen väsinud. Tahaks magada. Jõuan vaevu silmad kinni panna, kui avaneb uks ja sisse astub sama naisterahvas. Ta naeratab ning võtab nõud. "Nii, Johan. Tule kaasa. Ma näitan, kus su ase on." Tõusen püsti ning järgnen naisele. Kõnnime mööda pikka koridori, kuni jõuame ühte ruumi. See on nagu tavaline tuba. Ainult... Akent pole. Ja uks on rauast. See on heledat värvi ning põrand on laudadest. Siin on raamaturiiul, kus on hulganisti raamatuid, pisike laud ja pehme voodi. "Näed, siin on väike riidekapp. Leiad siit endale midagi paremat selga," osutab naine laua kõrval olevale riidekapile. "Aitäh kõige eest. Aga ma ei saa aru, miks see kõik?" "Ma ei saa praegu rohkem rääkida sullr. Aga tunne ennast kodus ja puhka välja. Kas jätan ukse lahti?" "Ei." "Selge. Ma nüüd siis lähen," sõnab naine ja lahkub ruumist. Lähen riidekapi juurde ja vaatan sealt midagi sobivat. Siiski jätan enda riided esialgu selga. Uni tuleb kohe, kui voodisse vajun.|
Teen silmad lahti. Valge lagi vaatab vastu. Mulle seostub see vaid haiglaga. Kas ma olen haiglas? Vaatan ringi. See on väike tuba. Pisike kapp, puust laud ning peale minu voodi veel teine voodi, kus keegi magab. Ta pöörab voodis teise külje ja ma näen ta nägu. Johan! Mu süda seiskus. Tahtsin tema juurde minna, kuid see osutus võimatuks. Ma olin sõna otseses mõttes voodisse aheldatud. Mu vasak käsi oli raudus voodi küljes. Mis siin toimub? Järgmisel hetkel tegi Johan silmad lahti. Ta ehmus väga, kuid ma panin näpu suu ette. Ära nüüd häält tee. Johan sosistas: "Kuidas sa siia said?" Sosistasin vastu: "Ma ei tea. Kui silmad lahti tegin, olin ma siin." Seejärel astub ruumi keegi naine, kes hakkab midagi juba lausuma, kuid mind nähes jookseb kuhugi ehmunult. "Kes see on?" küsisin. "Ma ei tea. Aga nad käituvad minuga siin väga lahkelt." "See on lõks." Me ei sositanud enam. Polnud põhjust. Naine tuli tagasi, koos mingi mehega. "Elisabeth Osmik. Me oleme teid kaua otsinud," sõnas meesterahvas, pilk mujale suunatud. Ta ei vaadanud mulle otsagi. "Mida teie siin teete?" pöördus naine minu poole. "Seda tahaksin mina teada. Kui ma silmad avasin, olin ma siin." "Me teame küll neid nalju," ütles naine. "Nii oli," astus Johan minu kaitseks välja. Seejärel pööras mees pea minu poole. Ma olin seda nägu kuskil varem näinud. Ja kui ma taipasin, kellega tegu, hakkasin õhku ahmima. Isa. Isa, keda ma põlgasin. "Kas sa tunned mu ära?" irvitas ta. "Kuulsin, et peale õnnetust kaotasid sa mälu," jätkas mees. See on minu võimalus. Ta ei tea, et mu mälu taastub. Väga hea. Teesklesin üllatust. "Kes sa oled?" "Su isa. Isa, kes sind hoidis. Ma olin sinu jaoks alati olemas. Me emaga olime kokkuhoidev pere," muutus ta pehmeks. Värdjas. Valetab ka veel. Kasutab minu nõrkust ära. Õnneks on mu mälu taastunud. Tahtsin kõik, mida temast arvan, välja öelda, kuid see reedaks mu. "Aga enne mul on teid mõlemaid vaja," lausus ta. Naine tuli ning tegi käeraua lahti. "Kui üritad põgeneda, me saame su kätte ja siis..." ütles naine. Tegin käega ringe, sest käsi valutas nii kohutavalt. Naine ja mees lahkusid, jäime Johaniga kahekesi. "Sa usaldad neid?" küsisin. "Ja, miks ma ei peaks? Nad käituvad ju meiega üsna lahkelt. Ja... Su isa on elus?" "Ma ei tea ise ka. Aga ma tean, et ema on elus. See on pikk lugu, aga ma olen enam kui veendunud. Kas ma saan sind usaldada?" "Jah, ikka, sa ju tead." Mu hääl muutus vaiksemaks. "Mu isa oli vägivaldne. Ema veetis vahel kuid haiglas, sest isa peksis teda. Ja ühel öösel nägin ma juhtumit lapsepõlves. Isa vägivallatses taas ema kallal, ma nägin seda vargsi trepilt. Kui isa hakkas üles tulema, pugesin voodisse. Ta pole tegelikult mu bioloogiline isa, kuid ta hoidis mind ja ma kutsusin teda isaks. Ta tuli minu tuppa ning võttis põrandalt üles nuku, millega mängisin, ja pani selle riiulisse. Seejärel uks sulgus uuesti. Kasuisa tõstis käe alati ainult ema vastu, mind ta ei puutunud. Ema ei teinud isa vastu avaldust ka... Järgnev meenus mulle oma mälestustest, tundub, et mu mälu taastub vaikselt. Ma ootasin kümme minutit, kuniks isa magama jäi. See oli nagu igavik. Ma hiilisin alla ema juurde. Ta ei liigutanud. Ta oli elutu. Verd oli palju. Ma nutsin. Kuid mulle meenus see, mida ema oli öelnud. "Kui minuga midagi juhtub, jookse naabritädi juurde." Jah, nii ma ka tegin. Ta kutsus kiirabi. Mulle polnud mõtet öelda, et ema sõitis kaugele ära paariks nädalaks. Ma teadsin, et ta on haiglas ja mind hoiab senikaua naabritädi." Pühkisin silmist ära pisarad. "Ma ei teadnud... Mul on väga kahju. Aga Elisabeth, ta peab maksma selle eest." "Jah, peab. Ja õiglast hinda. Minu eeliseks on see, et ta ei tea, et mu mälu on taastunud. Kusjuures, ta valetas ja kasutas minu nõrkust ära, et ma ei mäleta."
Kertu ärkab ja tõuseb istukile. Elisabethi ei paista kuskil olevat. Ehk on ta juba ärganud? Kertu ajab ennast üles ja kõnnib uniselt vannituppa. Sealt naastes märkab ta Elisabethi mantli kadumist. Kas ta läks kuhugi? Kertu valib Elisabethi nunbri, mis kutsub kaua, kuni viimane vastu võtab. "Ära küsi midagi, Kertu. Ma olen koos Johaniga röövitud. Mine Marguse juurde ja uuri välja, kas minu isa on nime vahetanud. Kasuisa. Einar Osmik," sositab Elisabeth. "Oota, kus sa oled?" jõuab Kertu vaevu küsida, kui kõne katkeb. Margus, mõtleb Kertu. Ta leiab midagi hamba alla ning asub minekule.
"Sisse!" kostub kabinetist. Kertu lükkab lingi alla ning astub sisse. "Tere," ütleb Margus, kiikab korra kaustikusse, "Kertu. Kuidas saan aidata?" "Elisabeth on sinu sugulane, nagu aru olen saanud. Ma kardan, et ta on röövitud." Margus muutus veidi närviliseks. "Räägi, kõik, mida sa tead." "Kui ma hommikul ärkasin, polnud Ellut, see tähendab Elisabethi, enam madratsil. Ma arvasin, et ta on ehk köögis, aga polnud... Ja mantel oli kadunud." "Sa siis kahtlustad, et ta on röövitud?" "Jah." "Kas ta on ühendust võtnud?" "Ma helistasin talle. Ta ütles, et ma teie juurde tuleks. Ahjaa, saad sa uurida, kas Einar Osmik on nime vahetanud?" "Ikka saan, üks hetk." Margus klõbistas klahvidel ning sõnas: "Jah. 2009.nda aasta aprillis muutis Einar Osmik oma nime Jaanus Murakaks."
See osa tuli üpris pikk😊 Ma loodan, et põnevust ja lugejaid ikka jagub :) Aitäh kõigile lugejatele💜💜
-M.💖
#2017🤘