Peaaegu täiuslik

1.

     Astusin uksest sisse ja sulgesin selle hiirvaikselt. Kirik oli tühi ja näha polnud hingelistki. Haarasin kotist musta pearätiku, et see siis pähe panna. Vanaema oli mulle lapsepõlves õpetanud, et suursuguse ette ei tohiks naised minna palja peaga. See ei näidanud mingisugust austust. Ja minu vanaema oli väga usklik inimene.

     Mu pikk must kleit ja süsimustad juuksed olid totaalne kontrast valges kirikus. Tundsin ennast võõrkehana. Seinad, millel oli mitukümmend maali Jumalast ning Jeesuse ristilöömisest, olid lumivalged ning lausa pimestasid silmi. Haarasin käega kaelakeest, mille oli pärandanud mulle vanaema, kui märkasin preestrit enda poole kõndimas. Mehe ilme oli rahulik ning üldsegi mitte sallimatu.

     "Tere, preili, kas saan teid aidata?"

     Kohkusin, ma ei teadnud ju isegi, mida olin siia otsima tulnud. "Jah.. Ei! Vabandust! Tulin siia lihtsalt..., " kokutasin ning raputasin siis pead. "Ma ei tea."

     "Kas tulite abi otsima? Soovite pihtida?"

     "Ei, lootsin, et kirikusse tulemine viib mind kaotatud õele kuidagimoodi lähemale."

     "Saan aru. Kui soovite, võite siin rahulikult ringi vaadata. Võin teile soovitada mõnda brošüüri, ning kui soovite mõne küünla süüdata, ei pane keegi teile kätt ette."

     Tänasin meest ning kõndisin tumepruuni ukse juurde, mis avatuna seisis. Piilusin ruumi sisse, kuid tuppa paistis ainult kübeke valgust võrega kaetud aknast. Astusin kitsasasse ruumi ja sulgesin enda järel ukse. Sulgesin silmad, kuid enne, kui jõudsin palvetama hakata, kuulsin preestri valju karjumist.

    "Sa pead selle eluga lõpetama! Kas sa ei ole siiani selgeks saanud, et nii ei jõua sa kaugele?"

     "Tead, mees, mind ei huvita, mida sina sellest arvad.Sa võid kogu selle jutuga kuu peale sõita!" karjus vastu teise mehe hääl ja järgmisel hetkel kuulsin enda kõrval olevat teist ust paukumas. 

     "Andesta mulle, Püha Isa, ma olen teinud pattu,"lausus tolle ukse kaudu pihikambrisse astunud noormees.

     Kohmetusin, ma ei olnud kindel, kas peaksin talle midagi ütlema, aga enne kui jõudsin seda teha, ta jätkas.

     "Kõik need tüdrukud... Nad on olnud vaid selleks, et viia ära kogu seda valu ja vastikust, mida kogu selle maailma vastu tunnen. Ja isa! Ma ei suuda seda kõike lihtsalt taluda. Ma olen nii palju kordi seisnud sillapeal või kõrgel tornis, kuid ei ole suutnud seda teha. Ma ei suuda isegi seda teha!" ohkas mees raskelt ning ma kuulsin valju mütsatust vastu akent. "Kuid ei, ma ei teeks seda oma emale. Mina olen veel ainus, kes talle jäänud on."

     Meie vahele sugenes vaikus, ja enne kui ma midagi öelda oleks saanud, ta jätkas. 

     "See, mis aastaid tagasi juhtus, piinab mind igapäevaga aina enam. Aga sa pead teadma, et mina ei ole süüdi! Sa ju ometi nägid,et see polnud minu süü!"

     Noogutasin, olgugi et mul polnud aimugi, millest noormees räägib, ja ootasin ta jutu jätkumist. "Püha Isa?" küsis ta aga ning ma märkasin teda akna poole piilumas. Haarasin kiirustades rätiku ja jooksin uksest välja. Noormees mind õnneks ei jälitanud, seega pääsesin taaskord ärajooksmisega. Sellega, mida ma alati kõige paremini oskasin. 

     Koju jõudes oli ema juba söögi valmis saanud ja istus üksinda köögilaua taga. Ta nokkis vaikides makarone ega tõstnud isegi pead, kui ma kööki astusin.

     "Hei!" sõnasin ja ema vaid noogutas, osutades käega pliidil seisvale pannile.

     "Söök on valmis!" teatas ta monotoonselt, tõstmata taldrikult pilku. "Isa läks välja. Seega oleme taas kahekesi."

     Teadsin, et isa oli jälle purjus peaga koju tulnud ning vägivallatsenud. Ma ei pidanud nägema ema nägu, et teada, mis oli juhtunud. 

     "Ema, läheme siit palun ära!" anusin ja püüdsin ta pilku tabada. 

     Mööda ema nägu voolas veri, mis oli põhjustatud põsel olevast kriimust. Märkasin maas katkist taldrikut ning viisin nähtud detailid kokku. Ema pearaputuse peale ohkasin ja haarasin kapist vatipadjad, et ta nägu ära puhastada. 

     "Roxanne, sa oled liiga noor, et mõista, mis tegelikult toimub. See oli ainult kaks korda ja enam seda ei juhtu. Ma armastan teda sama palju, kui tema mind armastab. Mul pole peale tema kedagi ja sinagi oled siit varsti läinud. Kõik, mis sind siin kinni hoiab, olen mina."

     "Ära räägi nii. Ülikool on siit vaid saja kilomeetri kaugusel. Ja sa tead, et ma ei jätaks sind, kuid mul on aeg mõelda enda tulevikule," laususin vihaselt ja tupsutasin huuli närides ema põske.

     "Jah, seda tahtis teha ka Sammy. Mõelda enda tulevikule, meid siia jätta," pomises ema põrandat vaadates ja see ajas mind veelgi rohkem vihale.

     "Sammy ei tahtnud siit ära minna. Ta armastas meid.Kuid ma poleks imestanud, kui ta seda tõesti oleks soovinud. Elu siin on alati olnud üks paras..." Ma ei suutnud lauset lõpetada. Ma ei soovinud meelde tuletada, mida pidime õega lapsepõlvest saati läbi elama. "Ei saa teda süüdistada, et ta soovis minna parema elu peale."

     Ema ei öelnud midagi, kui ta näo puhastamisega lõpetasin, ja asus taas makarone nokkima. Ohkasin ning lahkusin nördinult köögist. 

     Istusin kogu ülejäänud õhtu oma toas, lugedes raamatut "Romeo ja Julia", kui Emily mulle helistas. Sõbranna oli veendunud, et peame veetma viimased vaheaja päevad koos pidutsedes, kuid tunnistasin talle, et ma ei ole kohe kindlasti valmis pidutsema.

     "Roxanne, me sõidame mõlemad kõigest paari päeva pärast ülikooli ja sa ei leia aega, et minuga koos peole tulla," sai sõbranna kurjaks ning ma raputasin pead. Olgugi et Emily seda ei näinud, teadsin, et tüdruk mõistab, et täna ta mind ära ei räägi.

      "Me saame veel kolm aastat koos pidutseda," vastasin talle, kuid see vastus ei rahuldanud teda.

     "Kas sinuga on kõik hästi, Roxy?"

     Ohkasin, aga ma teadsin, et ei saa sellest kõigest sõbrannale rääkida. 

     "Jah, minuga on kõik hästi!" valetasin ja heitsin pilgu kellale, mis alles kümmet näitas. "Ma pean minema, ema kutsub."

     "Hea küll, näeme!" hüüatas Emily, enne kui kõne lõpetasin ja telefoni kapile heitsin. 

     Kass Nurr puges mugavamalt mu kaissu ning nüüd olin sunnitud voodisse jääma. Kuulsin välisust paukumas ja siis isa vaikselt rääkimas. Ilmselt oli ta taas emale kingitust ostmas käinud, et sellega oma raevutsemist vabandada.

     Tõmbasin Nurri tugevamalt rinna vastu ja peitsin pea patja. Sellest ajast alates, kui ülikooli sissseastumiskatsetel käisin, ei suutnud ma oodata, et siit ära saada. Ootasin kohtumist uute inimestega ning omaette elamist. Isa oli mulle üürinud väikese korteri kõigest mõnesaja meetri kaugusel ülikoolist. Olime kokku leppinud, et ei pea kampuses elama juhul, kui igakuiselt ise ka üüri maksmist toetan. Tookord tundus see lihtne kokkulepe, kuid mõni päev hiljem mõistsin, et ülikooli kõrvalt töötamine ei osutu üldsegi nii lihtsaks. Sulgesin kassi paitades silmad ja hakkasin arvutama tunde, kuni siit ära sõita ning eluga uuelt lehelt alustada saan.