Peaaegu täiuslik

17.

Hingasin sügavalt, keerasin uksenuppu ja astusin majja. Kõik oli vaikne ja vänge suitsuhais tungis mulle ninna. Tõstsin koti põrandale, võtsin ära saapad ja kõndisin kööki, kus istus ema. Ta nägi ilus välja. Ealeski polnud ma ema näinud nii rahuliku ja õnnelikuna. Ema nägu oli meigitud, juuksed kaunisse soengusse seatud ja must kleit kattis ta õblukest keha.

"Julia," sõnas ema, justkui oleks mind just täna koju oodanud ja teadnud, et ma nii ta eest leian. „Tere tulemast tagasi!"

Jälgisin, kuidas ta sigaretti tuhatoosi kustutas, tõusis ja mind hellalt kallistas.

"Kas sinuga on kõik korras?" küsisin.

"Oled sa näljane? Ma võin süüa teha," ütles ema välja tegemata minu küsimusest ja kallas kruusi auravat kohvi.

"Kus isa on?" küsisin hoopis küsimuse, mis mind painas. "Ema, miks sa oled meigitud ja kleidis? Kas isaga juhtus midagi?"

"Ma leinan," vastas ema võttes kahe sõnaga kokku kogu valu, mida oli aastaid südames kandnud. Ahhetasin, ma ei teadnud, kas ema oli kasutanud seda kõnekäänuna või oli isaga tõesti midagi juhtunud. „Leinan aega, mil ma olin noor. Tead, sinus näen alati ennast. Sammys ma ennast ei näinud, aga tema oligi pigem isa laps. Vahel soovin, et saaksin olla jälle nagu sina praegu. Noor ja vallatu. Tõepoolest, elu oli tollel ajal kindlasti lihtsam, kui on praegu," rääkis ema ja tõstis kohvikruusi, kuid peatas ennast. "Kuidas sinul läheb, kullake?"

See oli olnud esimene kord, kui ema oli uurinud minult, kuidas mul läheb. Olin tihti öelnud endale, et emal on enda eluski liiga kiire, et hoolida kellegi teise omast. Siis algasid probleemid isaga ja ma ei püüdnud enam emale meele järgi olla või teenida tema tunnustust. Õppisin olema iseseisev, sest seda ma ju pidin olema. Polnud mingisugust mõtet toetuda kellelegi teisele.

Ja ma rääkisin emale, kõigest. Üksikasjalikult. Ja tema kuulas, ta ei teinud nägusid ega kommenteerinud minu käitumist. Ta noogutas, haaras mu käest ja pigistas seda toetavalt. Ema ei öelnud ka siis midagi, kui ma pisarates tema kaissu pugesin ning tema mu pead silitades lohutavaid sõnu ütles.

"Täiuslikkus ei ole miski, mida kelleski otsida, selles oli su sõbral õigus. Vaata sügavale enda sisse ja mõtle, mida sa seal näed? On see armastus või vihkamine? Nende kahe tunde vahel on tõeliselt õhuke piir, aga sa pead selle leidma. Andestus on miski, mida saame endale harva lubada, aga peame teadma, kui seda tõeliselt väärt oleme. Seda tead ainult sina, kas Calvin on andestamist väärt."

Tõstsin pea, pühkisin pisarad ja vaatasin emale mõtlikult otsa. "Kas sina suudaksid talle andestada? Tema on süüdi selles, mis juhtus Sammyga!"

"Kullake," sosistas ema ja naeratas. "Mina olen neile juba ammu andestanud. Tea, et mind muudab lausa pööraselt vihaseks, kui mõtlen, mida nad temaga tegid, aga oled sa mõelnud sellele, mida Sammy tahtis?"

Raputasin pead. Olin olnud kinni selles, mida kuulsin, ega pööranud tähelepanu muule.

"Põhjus, miks te tema lõpetamisele peaaegu hiljaks jäite, ei ole see, et Sammy ei leidnud oma kingi või Mick jäi ummikusse. Ma leidsin samal ööl tema laualt kirja. Sattusin sinna juhuslikult pärast seda, kui politsei siin käis ja ma lausa murdusin. Mitte miski ei suuda iial teha nii palju haiget, kui teadmine et sinu laps on surnud. Sammy teadis, et tema aeg on läbi. Ta kirjutas, et ta lihtsalt tundis seda. Miski ei suutnud teda enam õnnelikuks teha. Oleksin nii väga tahtnud karjuda, miks? Miks oli see nii? Aga ma ei saanud! Ta oli läinud, kahjuks juhtus see aga jõhkraimal viisil, kui keegi oleks oodanud. Ta isegi küsis minult ükskord, kas usun, et meile kõigile on antud piiratud aeg, kui kaua siin maailmas eksisteerime. Ta rääkis tihtipeale elust väljaspool ja kaugemal, Sammy tõesti uskus sellesse kõike. Pidasin seda poosiks, jaburuseks, aga kui ta oli läinud, mõistsin, mida ta mulle öelda tahtis. "Aitäh sulle ema, kõige eest. Aga minu koht ei ole siin. Kuulun kuhugi mujale. Tean, et kohtan sind veel. Ma armastan sind!""

Ema sõnad vaigistasid mu. Mõistsin alles nüüd, et olin olnud niivõrd oma maailmas, märkamata, et minu õde on lahkumas. Ta teadis, et see kõik juhtub. Ema haaras mu käest, lükkas varruka üles ja silitas tätoveeringut.

"Armastus, mis ei sure iial...," sosistasin ja ema noogutas.

"Kullake, su õde tõesti armastas sind ja on õnnelik just seal, kus ta on. Teievaheline armastus ei sure iial. Tean, et ta ootab, et otsiksid endale kõrvale kellegi, kelle vastu sinu armastus iial ei sure. Aga mitte täiuslik! Las ta olla peaaegu täiuslik, täiuslikkus on tihtipeale kõigest müüt."