Peaaegu täiuslik

9.

     Laupäeva hommikul köögis hommikusööki valmistades kuulsin koputust uksele. Ma ei osanud arvata, kes võiks nädalavahetusel kell pool seitse mu ukse taga olla.

     "Hommikust!" ütles ukse taga seisev Harvin. Ta oli riietatud mugavatesse dressidesse ja temast õhkus mõnusat piparmündilõhna. "Vabanda, et sind nii vara hommikul segan," sõnas ta ja kiikas minust mööda elutoa poole justkui märgiks, et teda sisse kutsusin. Või otsis ta siit kedagi?

     "Tule sisse," vastasin ja astusin eest, et ta tuppa saaks tulla. "Mis mureks?"

     "Tulin küsima - ega sul jahu poleks laenata?" naeris Harvin ja ma kutsusin ta edasi kööki. Tõstsin taldriku hommikusöögiga lauale ning otsisin kapist jahupaki. "Pealegi, miks sa laupäeva hommikul nii vara üleval oled?"

     "Sina oled see, kes varahommikul mu uksele koputas," ütlesin naerdes, "kas ei peaks mina seda sinult küsima?"

     "Selles on sul õigus," vastas ta, aga tõsines siis. "Ega sa Calvinist midagi ei tea?"

     "Calvinist? Kas midagi on valesti?" küsisin ja istusin köögilaua taha. Viipasin käega, et ka Harvin istuks, aga ta keeldus.

     "Millal sa teda viimati nägid?"

     Kortsutasin küsivalt kulmu ja vastasin: "Eile õhtul. Ta saatis mind klubist koju."

     "Ja pärast seda ta lahkus?"

     "Jah!" hüüatasin. Ilmselt olin veidi üle reageerinud, aga ma ei saanud lasta Harvinil arvata, et meie vahel midagi juhtus. "Kas temaga on kõik hästi? Miks sa teda otsid?"

     "Vaata, Roxanne, asi on nii," vastas Harvin ja võttis istet minu vastas. "Calvin ei tohi end jamadesse keerata. Mina olen väikest viisi vastutaja, et midagi ei juhtuks. Ja keegi pole teda eilsest õhtust saadik näinud."

     "Mida?"

     "Sina olid mu viimane õlekõrs," ütles Harvin ja surus käed rinnale risti. "Ära muretse, küll ta varsti välja ilmub. Ilmselt ravib mõne tibi kõrval pohmelli." Mehe näole ilmus muie, aga mina jäin tõsiseks. Mu mõtteid segasid kujutluspildid Calvinist mõne naise kõrval.

     "Miks ta ei tohi end jamadesse keerata?" küsisin, aga märkasin, kuidas see Harvinit ärritas.

      Ta tõusis, haaras laualt jahupaki ning lausus: "Ära sina sellepärast muretse, kõik on hästi! Aitäh jahu eest, pean nüüd minema. Muidu Mirjam ärkab, enne kui hommikusöögiga alustadagi jõuan."

     Noogutasin ja saatsin mehe korterist välja. Alles nüüd märkasin kapil vilkuvat telefoni ja haarasin selle kätte. Mitu lugemata sõnumit Emilylt ja üks Calvinilt.

     Kui Harvin küsib, siis sa ei näinud mind eile peale kaklust 

     - Calvin

     Mitte miski ei olnud enam selge. Harvin otsis närviliselt Calvinit taga, aga ometi ei tohtinud mees teada, et Calvin eile minuga oli.

     Ta just lahkus, käis sind otsimas. Mainisin, et saatsid mu koju, vabanda!

     Ohkasin ja kükitasin, et silitada kassi, kes end sügades vastu mu jalgu hõõrus. Oleks olnud kogu mu elu sama lihtne kui kassidel. Sul on omanik, kes sinu eest hoolitseb. Sa sööd kõhu täis ning poed põhku. Ei mingeid probleeme võõraste kuttidega ega segadust tekitavate tunnetega. Telefon vibreeris taas.

     Kurat, Roxy, ma ju ütlesin

     Kohe saabus ka järgmine sõnum.

     Kohtume klubis "Lootus" 10 minuti pärast, kas tuled?