Peaaegu täiuslik

4.

     Õhtul vedas Emily mind ülikoolilinnakusse peole. See oli tasu selle eest, et ma reedel temaga ei nõustunud. Südaööks, kui hiiglasliku maja ees peatusime, oli pidu täies hoos. Ma polnud iial nii suurel peol käinud ja tundsin end suure rahvahulga seas ebamugavalt. Surusime end läbi higiste tantsivate inimeste ning vajusime diivanile istuma. Emily surus end tugevalt vastu Rasmust, kuid see ei paistnud meest heidutavat, vastupidi – ta oli ülimalt rahulolev. Libistasin aeglaselt pilguga üle rahvahulga ja märkasin toanurgas Harvinit, lühike brünett tüdruk käevangus. Nad vestlesid blondi poisiga, kes ilmselt joodud alkoholikoguse tõttu vaevu püsti seisis. Vaatasin enda käes olevat pudelit ja lonksasin väikese sõõmu siidrit.

     "Me läheme võtame pudeli õlut, kas soovid ka midagi?" tõusis Rasmus koos Emilyga. Raputasin pead ja saatsin meest pilguga köögini, kuni mu vaatevälja ilmus must kogu.

     "Kas sa ise ei mõista, et oled mu teel ees?" nähvasin ja tõstsin siis pea, et mehele otsa vaadata.

     "Jajah," oli kõik, mida ta ütles, kuid tema keha ei liikunudki paigast.

     "Vabandust, kuid sa ei kavatsegi liikuda, ega ju?" ütlesin veel ülbemalt ja tõusin püsti, et mehega samal kõrgusel olla. Sellest ei olnud aga abi, ta oli minust peajagu pikem.

     "Kui sind häirib siis sa võid ju ise ka liikuda," vastas ta vaid ning vaatas mulle sügavalt silma. Ta silmad olid aasarohelised ja tülikas must juuksesalk langes näole. Mehe huultele ilmus ülbe naeratus, mis tekitas mõlemale põsele tillukese lohu.

     Puhkesin naerma. "Sa oled küll endast heal arvamusel või mis?"

     Noormees pööras minult pilgu, et jälgida eemal toimuvat vaidlust. Nimelt oli kaks poissi vaidlema läinud ning hetkega oleks läinud olukord ka füüsiliseks, kui lühike punapea poleks neile vahele trüginud.

     "Poisid, lõpetage! Te ei riku minu pidu!" karjus tüdruk üle muusika.

     Üks poistest vihastas vahelesegamise peale veel rohkem ja läks õue suitsetama. Teises noormehes tundsin aga ära Bryani. Ajasin silmad pärani ja hingeldasin, justkui oleks toas hapnik otsa saanud. Mida tema siin tegi?

     "Kui ma endast heal arvamusel ei oleks, miks siis teised peaksid olema?" pöördus minu poole tagasi mu ees kõrguv noormees. Pahvatasin naerma lihtsalt sellepärast, et mul polnud ta küsimusele head vastust. Pöörasin end ümber, et minema kõndida, aga noormehe haare mu käe ümber peatas mind. "Miks sa nii põikpäine oled?"

     "Kuidas palun?"

     "Sulle meeldib see blond, kas pole?"

     "Kellest sa räägid?" olin segaduses, kuid noormees vaid muigas.

     "Sellest pätist. See, kes siin tüli noris," vastas ta, muie näol aina laiemaks venimas.

     "Bryan?" puhkesin naerma. "Ma isegi ei tunne teda. Mis paneb sind arvama, et ta mulle meeldib?"

     Mees kummardus mulle mõne sentimeetri võrra lähemale. "Sa küll ise ei märka, aga ta vaatab praegu mind sellise pilguga, et võiks mind väga vabalt maha lüüa. Lihtsalt sellepärast, et ma sinuga räägin. Ja ma võin öelda, et sina ei jäta teda sugugi ükskõikseks." Ta muigas jälle. Ta ajas mind marru. "Anna poisile ometi võimalus."

     "Millest sa räägid?" ärritusin ja püüdsin kätt ta haardest vabastada. See tegi haiget, kuid õnneks vabastas ta mu käe ja pööras end küljega minu poole.

     "Mis ma ütlesin, sa oled põikpäine. Võin kindel olla, et oled sündinud jäära tähtkujus. Muudkui puikled kõigele vastu."

     Raputasin vihaselt pead.