Peaaegu täiuslik

14.

     Ma tegin seda. Varusin aega ja kannatust. Suhtlesime Calviniga pealiskaudselt ja ainult siis, kui see oluline oli. Seda tuli aga ette harva. Me ei rääkinud tunnetest ega puudutanud teemasid, mis haiget tegid. Kuni päevani, kui Calvin ise mu ukse taha ilmus.

     Ta oli purjus, aga nägi, nagu alati, välja suurepärane. Mustad juuksed lõhnasid värskelt, näol seksikas muie.

     "Kas ma võin sisse tulla?" küsis Calvin, kui end uksepiidale toetas ja käed rinnale kokku ristas.

     "Sa oled purjus," sõnasin ohates, aga astusin eest. Calvin komberdas aeglaselt sisse, lasi üleriietel põrandale kukkuda ja kallistas mind tugevasti.

     "Sa lõhnad nii kuradi hästi! Ma ei mõista seda," sõnas ta mind tugevamalt enda vastu tõmmates. "Sa lõhnad justkui sõõm värsket õhku ja tükk maasikast. Võib-olla natuke šokolaadi."

     Puhkesin naerma ja raputasin pead, sõnasin: "Mida sa teed siin?"

     "Ma igatsesin sind, kas see on nii uskumatu?"

     "Jah, on küll, arvestades, kuidas sa minuga viimasel korral käitusid."

      Calvin lasi mind ohates lahti ja sammus elutuppa. Järgnesin mehele ja aitasin ta diivanile istuma.

     "Kas sa soovid midagi juua?" pakkusin, aga Calvin raputas pead.

     "Ma tahan, et sa minu juurde istuksid. Laseksid mul selgitada, miks ma käitun nii, nagu käitun. Ma ei ole sitt mees, aga mul on vaja, et sa mind mõistaksid," vastas ta. "Palun sind, Roxy, istu minu kõrvale."

     Istusin veidike kaheldes tema kõrvale. Calvin vajus raskelt mu õlale ja ohkas taas.

     "Mida sa teada tahad? Ma räägin sulle kõigest," lausus ta ja silitas õrnalt mu põlve.

     "Räägi mulle Robertist," palusin ja Calvin vaatas mulle uurivalt otsa.

     "Kuidas sa tead Robertist?"

     "Bryan," vastasin napisõnaliselt ja Calvin noogutas arusaadavalt.

     "Robert on mu vend. Ma töötan tema jaoks, samamoodi nagu Harvin, Riho, Maria. Kõik me oleme tema küüsis lõksus."

     "Mis mõttes lõksus?" küsisin.

     Kas Robertil oli oma firma? Miks nad kõik tema jaoks töötasid?

     "Ma ei saa sellest lähemalt rääkida, anna andeks," vastas Calvin ja ma ärritusin.

     "Sa ütlesid, et räägid mulle kõigest."

     "Rääkimine tähendaks usaldamist," muigas Calvin, aga see ärritas mind veel rohkem. Jälle olime me tagasi sama teema juures. "Ja mina ju inimesi ei usalda, mäletad?"

      "Tõsiselt, Calvin?"

     "Võin sulle kõigest rääkida, aga pealiskaudselt. Just nagu sina, kas pole nii?"

     Tõusin diivanilt püsti. Polnud mingisugust mõtet selle teemaga jätkata, me ei jõudnud nagunii kuhugi.

     "Kas sa palun lahkuksid? Ma tahan magama minna," sõnasin tuimalt, tõstmata pilku. Aga ta ei liikunud paigast. Tundsin, kuidas Calvin mind pilguga mõõtis, ja see tekitas ebamugavustunde.

     "Täna on laupäev," sõnas ta naerdes. "Tule minuga välja."

     "Kas sulle pole juba küll saanud?" laususin, põrnitsedes seinal tiksuvat kella.

     "Miks sa nii tõrges oled?"

     "Miks sa mind rahule ei või jätta?"

     "Kas sa oled süütu?" muigas Calvin.