Peaaegu täiuslik

13.

     Calvin

     "Hei!" tervitasin naist, kes ülinapis mustas kleidis autosse istus.

     "Mul on nii hea meel sind näha, Calvin! Sellest on olnud mitu aastat," vastas ta, suudles mind õrnalt põsele ja langes siis oma istmele.

     "Jah, istusin Norras päris pikalt..."

     Heitsin pilgu naiselt maanteele ja lükkasin käigu sisse, et kohalt ära sõita.

     "Kas oli tasuv töö?" uuris neiu ja tõmbas kõrvalistuja peegli alla, et meiki korrastada.

     Naeratasin paaniliselt ja noogutasin.

     "Nagu sa näed," sõnasin ja silitasin käega üle auto armatuurilaua. "Sellist kiisut aitäh eest ei saa."

     Maria naeris ja noogutas mulle rõõmsalt. "Seega," alustas ta, "oled sa minu peale vahel mõelnud?"

     "Sind on raske unustada," sõnasin. Maria oli teismelisest peale minu seltskonnas olnud, aga ka tema ei teadnud Norra mineku tõelist põhjust. Isegi temale ütlesin vaid, et käisin tööl. Pärast seda õhtut ei saanud enam kedagi usaldada.

     "Mina mõtlen sinule palju, ei ole lakanud mõtlemast. See, mis meie vahel oli... See oli tõeline. Miks sa mu lihtsalt jätsid? Sa sõitsid ära midagi ütlemata. Sain alles nädal aega hiljem Robertilt teada, et oled Norras," rääkis Maria, viimata hetkekski pilku minult kõrvale. "Nüüd oled sa tagasi ja salapärasem kui kunagi varem. Mis tol ööl tegelikult juhtus? Miks poisid kinni läksid, kuid sinna Norra põgenesid?"

     "Maria, ma ei taha sellest täna rääkida. Pealegi see on minevik. Tead sellist vanasõna, et kes vana asja meelde tuletab, sellel silm peast välja?"

     "Aga kes unustab, sellel mõlemad silmad."

     "Ma ei saa seda iial unustada. See kõik on osa minust," laususin.

     Naisel oli õigus, aga ma tõesti ei saanud talle sellest rääkida. Kõik olid sellega seotud, kaasa arvatud tema, ja ma ei soovinud kedagi enam jamadesse tõmmata. Sellega oli kõik.

     "Seega, millega sa tegeled? Käid tööl? Abielus? Nelja lapse isa?" itsitas ta ja silitas õrnalt mu paremat kätt, mis käigukangile toetatud oli.

     "Väga mööda sa ei pannudki," naersin samuti, aga vaevaliselt. Olin arvanud, et Mariaga aja veetmine viib mu mõtted mujale, aga hetkel soovisin, et mu kätt silitaks hoopis keegi teine. Ma teadsin, et pidin temast eemale hoidma. Aga ma ei tahtnud Roxyst eemal olla.

      "Ehk siis...?" sõnas Maria vaikselt, kuna olin liiga pikalt oma mõtetesse jäänud.

     "Ma käin koolis," vastasin ja naine puhkes naerma. Minu tõsist nägu nähes tõsines ka Maria.

     "Oota, sa mõtled seda tõsiselt? Kas asi on Robertis?"

     "Ei, mu vend ei ole sellega üldse seotud. Asi on mu isas. Ta võttis omale pähe, et pean selle eluga hüvasti jätma või ta ütleb minust lahti. Milline vaimulik sooviks omale minusugust poega?" vastasin. "Mul on kahju, et ta ei tea, et kõige selle taga on Robert. Isa jaoks on tema vanem poeg mulle suureks eeskujuks ja peaksin tema jälgedes käima. Asi on selles, et kui isa minust lahti ütleks, ei saaks ma kahe aasta pärast suurt pärandust. Ja siis lööks Robert mu maha, sest kõik need aastad isale pugemist oleks aia taha visatud."

     "Nii et asi on taaskord rahas?"

     "Roberti jaoks on alati asi rahas," pomisesin ja peatusin punase fooritule ees.