Peaaegu täiuslik

15.

Tegin, nagu palutud, ja läksin pühapäeval kultuuriklubisse. Ma ei teadnud, mida seal oodata võisin, kuid rõõmustasin Rasmust, Harvinit ja Mirjamit märgates. Tervitasin neid ja istusin Harvini kõrvale.

"Kõik hästi?" küsis Harvin vaikselt ja ma noogutasin. Olin siiani segaduses Calvini eilsest käitumisest ja otsustanud sellest teda nähes rääkida.

Saal oli hämar, seda valgustasid mahedad punased tuled ning lavale oli tekitatud üksik eredam valguslaik. Jutustamine vaikis, kui keegi lavale astus, ja ma tundsin ära Calvini. Mehe mustad juuksed olid tõmmatud patsi, ta käes oli aga must kitarr ja noodipaber. Ta istus laval olevale toolile ja naeratas kogu saalile.

"Mul on hea meel, et teid täna siin nii palju on," sõnas Calvin mikrofoni sättides ja sõrmitses kitarrikeeli.

Kogu saal kajas, kui esimesed noodid kõlasid ja Calvin laulma hakkas.

"Olles  kodust  kaugel,
unistasin sinust,
õnnest,  mis võib saabuda taas.
Kuid koju jõudes leidsin,
liiga vähe minust

siiski hoolisid sa."

Nõnda kõlas esimene salm ja ma olin sõnatu. Seda polnud ilmselt võimalik kirjeldadagi, milliseid tundeid tema laulmine minus tekitas.

"Kas ta pole mitte imeline?" ütles Mirjam ja mul ei olnud muud võimalust kui temaga nõustuda, sest Calvin oli tõesti imeline.

Calvinit oli hea kuulata. Ta hääl kõlas suurepäraselt ning tema ilme andis laulule sügavust. Mehe silmad olid lauldes suletud, kuid kui ta silmad avas, siis selleks, et mind silmitseda ja mulle naeratade. Selles naeratuses oli midagi erilisemat kui lihtsalt soe tervitus. Ta oli nii mehelikult kaunis ja ma tundsin, kuidas näole tobeda naeratuse vari tekkis.

"Ei suutnud oodata sa mind.
Võib-olla sa ei tea,

kuis unistasin kõik need ööd,
sinust, mu arm."

Laulsin hiirvaikselt Calviniga kaasa ja silmi tekkisid pisarad. See ei jäänud talle märkamata. Ta pilgutas mulle silma ja jätkas lauluga. Kartsin, et olin seda vaid ette kujutanud, kuid naeratus Calvini näol reetis, et kõik oli päriselt.

"Roxy on armunud," pomises Mirjam vaikselt, kuid ma kuulsin seda ja hakkasin köhima. Tundsin, kuidas põsed punaseks tõmbusid ja kõigi pilgud minule koondunud olid. Õnneks päästis mind Calvini vahelesegamine.

"Järgmine laul on minu jaoks väga kallile inimesele, kes on enda teadmata mu elu tohutult muutnud. Ja seda ainult paremuse poole," ütles Calvin ning ohkas. "Aitäh sulle!"

Meie ees istuvad naised ohkasid ja Harvin puhkes naerma. "See laul on sulle," sosistas ta mulle. Tundsin külmavärinaid.

"Tell me how am I supposed to live without you
Now that I've been lovin' you so long
How am I supposed to live without you
How am I supposed to carry on
When all that I've been livin' for is gone,"

Mida?

Kuulasin hinge kinni hoides laulu lõpuni ja tõusin toolilt. Pea käis ringi ja ebamugavustunne võttis jalust nõrgaks.

"Vabandage," pomisesin, kui koperdades ja kobades  väljapääsu leida püüdsin.

"Kas saan sind kuidagi aidata, kullake?" küsis üks mees, kellele otsa jooksin.

"Ma tahan välja pääseda," laususin hingeldades, sest mehe parfüüm oli nii vänge ega lasknud mul hingata. Tundmatu haaras mu käest ja aitas mind õue. Ahmisin endasse sõõmu värsket õhku ja uurisin alles nüüd mind aidanud meest.