Peaaegu täiuslik

7.

     Teisipäeval kohtusin pärast loenguid Hannaga. Tüdruk oli valinud koha tillukeses kohvikus minu korteri läheduses. Kui ma kohvikusse astusin, märkasin teda Bryaniga jutustamas. Ma polnud Bryanit peost saati näinud ja polnud kindel, kas seda üldse tahtsingi.

     "Tšau," tervitasin mõlemat lauda istudes ja kotti sülle tõstes. "Kas oled valmis, Hanna?"

     Bryan võttis seda kui ilmselget märki lahkumiseks. Ta jättis meiega hüvasti ning lahkus.

     "Kas tunned teda?" küsisin nagu muuseas, peites samal ajal pilku kirjanduse kaustikusse.

      "Jah, Bryan on mu kasuvend."

      Pärani silmi ja õhku ahmides suutsin vaid öelda: "Seda ma ei teadnud."

     Hanna otsustas vaikimise kasuks ja mul oli hea meel, et ta ei hakanud uurima, kuidas mina Bryanit tean. Jagasime veidi aega koolimuljeid ning avasime siis õpikud, et küsimustele vastuseid leida.

     „Kas jagame ehk küsimused ära, et siis kiiremini valmis saaks?" pakkus Hanna ja ma nõustusin ta plaaniga.

     Tunnid möödusid Hannaga kiiresti ja mul oli hea temaga aega veeta ja koos õppida. Selgus, et ta on tore ning heatahtlik tüdruk.

     "Kas sa tuled ka reedel klubisse?" küsis Hanna, kui viimase vastuse vihikusse kirjutas ja selle siis kinni lõi. Kortsutasin kulmu. Ma polnud kunagi eriline klubides käija olnud ja keegi polnud mind sinna eriti ka kutsunud.

     "Harvin töötab seal turvamehena, seega Mirjam arvas, et oleks tore reede õhtu seal veeta," selgitas Hanna.

     "Jah, täitsa võimalik," sõnasin õlga kehitades, sest ilmselgelt polnud mul plaani sinna minna. Olin kindel, et ka Calvin oleks seal ja pärast eilset puhtsüdamlikku ülestunnistust tunneksin ma end ebamugavalt teda nähes.

     "See oleks tore, kui sa tuleksid!" lausus Hanna ja tõusis. Ta viskas koti üle õla ning ootas, kuni tema järel kohvikust väljun. Saatsin tüdruku bussipeatusesse ja jätsin temaga hüvasti.

     Olin õnnelik, et homseks kõik juba õpitud sai, kuid ilma Rasmuseta tundus korter tühi ja üksildane. Emily veetis aega koolis kohatud Mikeyga, seega jäi tema külla kutsumine samuti mängust välja. Valmistasin endale mõned võileivad ja seadsin end töökuulutuste otsimiseks diivanile arvuti taha. Olin otsustanud, et kui autojuhilubasid teha tahan, pean ise raha teenima, sest vanematelt ma lihtsalt küsida ei saanud.

     Lugesin läbi hulga tööpakkumise kuulutusi, kuni peatusin ühel, mis mulle huvipakkuv tundus. See oli töökoht raamatukogus. Saaksin tutvuda erinevate raamatutega ega peaks igal õhtul kodus istuma. Saatsin CV ja sulgesin siis rahulolevalt arvuti. Kuna kell oli alles pool üheksa, otsustasin voodis lamades veidi raamatut lugeda ja lihtsalt aega surnuks lüüa, kuni märkamatult ilmselt juba tunni aja pärast magama vajusin.

***

     Kogu nädal möödus kohutavalt kiiresti. Koolis oli palju tegemist ning vaba aega sisustasin Emilyga väljas käies ja lugedes. Reede õhtuks olin Hannaga kokku leppinud, et lähen tema juurde. Tüdruk oli veendunud, et õhtu klubis kuluks meile kõigile ära. Ka Emily oli aldis meiega kaasa tulema, nii me siis istusime Hanna toas ja valmistasime end õhtuks ette.

     "Saatsin teisipäeval tööle kandideerimiseks CV," alustasin ja vaatasin, kuidas Emily hoolikalt lainerijoont silmalaule joonistas. "Raamatukokku."

     "Roxanne!" hüüatas sõbranna ja oleks selle tõttu peaaegu musta joone keset põske tõmmanud. "Tõsiselt? Raamatukokku?"

     Hammustasin huulde. Ma vajasin tööd, muidu poleks ma järgmisel kuul ka üüri maksta saanud. Olgugi, et palk raamatukogus töötades polnud teab mis suur, oli see vähemalt mingisugunegi tuluallikas.

     "Nad ei ole mulle veel vastanud, ma isegi ei tea, kas saaksin sinna," vastasin sõbrannale vabanduseks. Emily ei öelnud enam midagi, lihtsalt ohkas ja lonksas sõõmu punast veini. Heitsin pilgu Hannale, kes vaikselt peegli ees juukseid sirgendas ning minu pilku püüdes mulle naeratas.

     "Kas kirjutan Rasmusele, et ta meid klubisse sõidutaks?" pakkus Emily telefoni haarates ja Rasmuse numbrit valides. Noored olid viimastel päevadel lähedasemaks saanud ning mulle tundus, et Emily oli unustanud koolivenna Mikey ja Rasmus juhuslikult kohatud neiu. Kuulasin vaikides, kuidas Emily telefoniga rääkis ja märkasin, kuidas iga Rasmuse öeldud lause teda aina rohkem naerma pani.

     "Jah, viie minuti pärast!" teatas ta kõne lõpetades. "Kas nii tuledki?" heitis ta pilgu mu mustadele teksadele ja roosale topile. Olin ise arvanud, et nii oleks väga sobilik klubisse minna. Lühikesed kleidikesed polnud minu teema. Emily minuga aga ei nõustunud ja nii sundiski tüdruk mind musta liibuvat seelikut ja punast särki selga ajama.

     "Kas sa ei arva, et see on liiga paljastav?" küsisin särki ülespoole sikutades ning pälvisin selle tegevuse eest Emilylt etteheitva pilgu.

     "See sobib sulle suurepäraselt! Sa kandsid seelikut viimati...," Emily vakatas ja heitis mulle kiiresti vabandava pilgu. Hanna, kes oli kõike kõrvalt jälginud, ei osanud midagi öelda, niisiis hakkas ta välja tiritud riideid kappi tagasi toppima.

     "Sammy matustel," sosistasin.

     "Roxy, anna mulle andeks!"

     "Sellest pole midagi. Sul on õigus. Sammy surmast on möödunud peaaegu viis aastat, aeg eluga edasi liikuda."

     "Kullake," sosistas Emily mu kätt haarates ja mind voodile istuma tõmmates. "Samantha armastas sind väga ning see, mis temaga juhtus, oli õnnetus."

     "Õnnetus," kordasin Emily järgi, kuid sõna tantsis mu keelel mürgiselt ega tahtnud ära kaduda.

     "Sina pole mitte milleski süüdi! Sa poleks saanud midagi ära teha," püüdis Emily öeldud sõnu parandada. Noogutasin ja manasin näole naeratuse, mis aga mu silmadeni ei jõudnud. Emily seda ei märganud ning kallistas mind tugevasti.

     "Rasmus ootab meid, kas läheme?" küsis Hanna ja silitas õrnalt mu pead. Mul oli hea meel, et ta ei laskunud detailidesse ega hakanud pärima, mis oli juhtunud.

     „Sammy, hakkame juba minema!" hüüdsin õele, kes pidanuks juba pool tundi tagasi valmis olema, kuid tema pulksirged juuksed ei võtnud kuidagi lokke omaks. Pärast veel üht kutsumist kõlasid kingad puitpõrandal. Veinipunane kleit lohises mööda maad ning kattis kontsakingad. Blondid, peaaegu lumivalged juuksed langesid tüdruku seljale, kui ta end hetkeks keerutas ja mulle siis naeratas. Täiesti arusaamatu, kust tema küll oma juuksed päris? Ilmselt ema geenid, samal ajal kui mina isa omad pärisin. Kunstripsmed plõksusid pruunide silmade ees mitu korda, enne kui Sammy suu avas.

     „Kuidas ma välja näen?"

     „Mitte ükski teine lõpetaja ei ületa sinu ilu, kullake!" laususin ja õde teadis, et ma mõtlen seda tõsiselt. Ta embas mind ja silitas käega üle mu randmel oleva tätoveeringu.

     "Armastus, mis ei sure iial..."

     "Roxy, kas sinuga on kõik korras?" kuulsin nagu läbi udu Hanna häält ja siis tema puudutust oma randmel. Rapsasin käega ja ehmatasin ka ise enda äkilise liigutuse peale.

     "Jah, anna andeks! Kõik on hästi," vastasin ja pöördusin aknast välja vaatama.