Peaaegu täiuslik

2.

     Hommikul silmi avades nägin, et Nurr oli oma kohalt minu jalgade juurde magama tulnud ning mõnules seal vaikselt nurrudes. Silitasin kassi ja tõusin voodis istuma, kui kõlas koputus uksele. Ema pistis pea ukse vahelt sisse ja naeratas mulle.

     "Mul on sulle üllatus."

     "Kas mõni järgmine sinikas, millele jääd peale pean panema?" pööritasin silmi, aga märkasin, et mu märkus viis ema endast välja. "Anna andeks."

     "Kas teadsid, et Rasmus tuleb täna koju?"

     "Tõesti!" hüüatasin ja mu näole ilmus lai naeratus. "Ta pole siin aprillist saati käinud. Kas midagi juhtus?"

     "Nad läksid Cathliniga lahku, ta helistas mulle alles täna hommikul. Selgus, et see juhtus juba pea nädal tagasi. Cathlin pettis teda. Suudad sa seda uskuda?"

     "Ei, ema, ei suuda," vastasin kuivalt, pannes tähele, millise rõõmuga ema noorte lahkuminekust rääkis. Cathlin polnud talle kunagi meeldinud ja ilmselt sai ta nüüd oma tahtmise.

     "Tule nüüd üles, et saaksime toad enne Rasmuse tulekut koristatud."

     Sundisin end vastumeelselt voodist tõusma. Aitasin emal koristada elutoa ja katta söögitoas laua lõunasöögi jaoks. Kui olin tal aidanud ka kartulid koorida, lubas ta mind tagasi oma tuppa. Kui trepi poole suundusin, kõlas aga uksekell ja ma jooksin välisust avama.

     "Venna!" kiljatasin ja haarasin siseneja tugevalt oma haardesse. 

      Olgugi, et Rasmus ei olnud minu tegelik vend, oli ta minu jaoks lapsepõlvest saadik olemas olnud ja oli alati kui venna eest. Nimelt oli Rasmus minu isa vana sõbra ja töökaaslase poeg. Tutvusime juba siis, kui olin vaid 5-aastane ja olime sellest saadik lahutamatud. Kuna isa ning Reimo pidid töö tõttu tihti reisima, veetis Rasmus pea kogu oma lapsepõlve meie juures elades. Poisi ema suri, kui ta oli vaid 2-aastane, ja kahjuks lahkus ka ta isa, kui noormees oli täisealiseks saanud. Nüüd oli ta juba 25-aastane ja elasS aksamaal. Nimelt oli selle põhjuseks noormehe armastatu Cathlin, kellega ta oli koos elanud kolm aastat, kuni naine teda teise mehega pettis.

     "Mul on nii hea meel sind näha!" naeratas Rasmus ja lasi mind aeglaselt lahti. „Sa oled nii suureks kasvanud."

     Olenemata sellest, et Rasmus Saksamaale kolis, suhtlesime sotsiaalmeedias tihti ning hoidsime üksteist uudistega kursis. Nüüd ei olnud seda ammu juhtunud ja see pani mind muretsema. 

     "Kuidas sul läheb? Ma kuulsin Cathlini kohta, mul on kahju,et see nii teil lõppes."

     "Jah," ohkas mees raskelt ja tervitas koridori ilmunud ema. Rasmus kallistas ema tugevasti ja silitas õrnalt pöidlaga üle ta põsel oleva armi.

     "Ta palus mitmeid kordi andeks, kuid ma ei suuda andestada inimesele, kes on mind juba korra petnud. Sellel ei oleks usalduseta mingisugust mõtet," ütles Rasmus. 

     Heitsin pilgu hetkeks emale ning naeratasin siis Rasmusele. Haarasin mehe uuesti oma embusesse ning silitasin ta pead.  "Ma igatsesin sind.Sellest on juba neli kuud."

     "Ma tean ning mina igatsesin sind samuti. Viimasel ajal oli nii palju tegemist. Meil oli Cathliniga juba varem probleeme, võib-olla on see tema teo põhjuseks. Ma ei tea, ma ei tahtnud teda kuulata. Mind ei huvitanud tema selgitused. Ta pettis mind ja seda tagasi võtta ei saa. Kui tegusid saaks tagasi võtta, siis keriksin aja kolm aastat tagasi ja teeksin hoopis teistsuguse otsuse. Roxy, sa tead, et ma ei tahtnud sind jätta, kuid mul ei olnud muud võimalust. Ma pidin valima, kas jääda siia või olla temaga ning tol hetkel tegin ma tõesti selle otsuse."

     Rasmusel polnud aimugi tol ajal, mida tema vastu tundsin ja kui väga tegi mulle haiget tema lahkumine. Kuid ma olin sellest üle saanud ja nüüd oli mees minu jaoks taas kui vend. 

     "Sellest pole hullu. See kõik on minevik. Sa oled nüüd siin! Mis su plaanid on? Kui kauaks sa jääd?" pommitasin teda küsimustega ja aitasin ta mantli kappi riputada. Läksime kööki, kus ema küpsiseid pakkus, ning pärast seda jättis ta meid omavahele.

     "Kuna kõik, mis Saksamaal on, korter ja meie jänes, kuulub Cathlinile ja see kõik tuletaks mulle liigselt teda meelde, otsustasin ma siia jääda. Saan sinul silma peal hoida ning siin tööle minna."

     "See on tänase päeva parim uudis! Ei! See on terve aastaparim uudis," pahvatasin õnnelikult, kuid mu õnnetunne kadus hetkega. "Ma sõidan juba homme Briswoodi."

     Rasmus hammustas huulde, noogutas ning sõnas: „See on olnud sinu unistus kogu elu. Roxanne, mul on hea meel sinu üle!"

     Peas hakkas kohisema ja kõik läks hetkeks silme eest mustaks. Ma ei tahtnud, et peaksin jälle Rasmusest eemal elama, seega tulin lagedale täiesti arulageda plaaniga. 

     "Tule minuga kaasa! Koli minuga Briswoodi. Üürid väikese korteri ning alustad seal uue eluga. Just nagu mina."

     Mehele ei paistnud idee alguses meeldivat, kuid põgusa veenmise järel oligi ta minuga nõus. 

     "Uskumatu, aga jah, Roxanne, ma tulen sinuga Briswoodi!"

***

     Laupäeva hommikul, kui olin pakkimisega lõpetanud ning vanematega hüvasti jätnud, algas sõit Briswoodi. Särav päike paistis helesinises taevas ja see pani mind silmi kissitama.

     "Kuidas on üldse võimalik sõita, kui selline päike näkku paistab," urisesin ja tõmbasin prillid ninale. Rasmus naeris mu üle ja peatas auto valgusfoori ees. 

     "Nagu arvata võib, ei ole sa lubade tegemisega jõudnud kaugemale kui ainult mõttekild su peas?"

     Raputasin pead. Ma ei tundnud puudust, et autoga ei sõitnud, ja olin siiamaani alati hakkama saanud. Olin kindel, et ka Briswoodis saan ilma autota hakkama. Kool oli kodule lähedal ja lootsin leida vaikse ja rahuliku töökoha samamoodi korteri lähedale. 

     Sõit möödus Rasmusega jutustades ning ma tundsin ennast hästi, et saan lõpuks rääkida inimesega, kes mind mõistab ja kes minu minevikust teab. Puudus igasugune kartus rääkida asjadest nii, nagu need olid.

     Briswoodi jõudsime juba kell üks ning ilm muutus aina ilusamaks ja soojemaks. Korterelamu oli üheksa-korruseline ja ma tänasin mõtetes isa, et minu oma asus ainult kolmandal korrusel. Kuna Rasmusel ühe päevaga poleks õnnestunud kuidagi korterit leida, leppisime kokku, et mees ööbib mõne päeva, minu pärast kasvõi nädala, minu juures.

     Korter oli ilusam, kui piltidelt oli tundunud. Elutoas oli tilluke nahast diivan, tugitool, ja valge laud. Seinad olid pehmet elevandiluukarva tooni ja juba esimestel minutitel tundus korter mugav ja kodune. Köögis oli külmkapp, kapid ning pliit. Rasmus aitas vedada toidukoti kööki ja asjad külmkappi tõsta. Avasin magamistoa ukse ja naeratasin, kui keset tuba laia voodit nägin.

      "Siia sa saad kasvõi korraga kõik oma vallutused tuua ja nendega ükshaaval teha, mida hing ihaldab," pomises Rasmus mu selja tagant ja ma puhkesin naerma. 

     Vaatasin üle kõik magamistoas olevad kapid ja sahtlid ning tunnistasin siis, et olen korteriga väga rahul. Kass Nurr, kes meiega kaasa oli sõitnud, uudistas tubades ja seadis siis end elutuppa tugitooli magama. Tundsin end siin hästi ja ootasin juba kannatamatult teiste inimestega kohtumist.

     "Aitan sul kõik asjad autost tuppa vedada ning siis valmistame lõunasöögi," manitses Rasmus mind oma mõtetest välja tulema ja taas trepist alla jooksma. Olin kindel, et kaotan juba nendel treppidel kõndimisega mitu kilogrammi.